Laupäev (25.06) hommikul tõotas ilm juba üsna palavat olu. Ja nii oligi - kraade tuli ikka üle 30. Aga sellegipoolest käisime (kogu kamp - KE) Värskas Leelopäeval. See, et palav oli, sai juba öeldud. Aga oli veel palju leelot ja üsna vähe külalisi. Mis tegi meie olemise muidugi lihtsamaks. Tegin ka sajandi teo ning teretasin Aivar M. Kes mind muidugi ära ei tundnud, kuid siiski tunnistas, et mingi sarnasus meie pere teiste lastega on olemas. Õhtuks olime kultuuriga täitunud ja jalgpalli lainel :)
Pühapäev (26.06) olime Värskas. Ilm oli taas väga palav, H käis issiga ujumas, meie L-ga aitasime mammal süüa teha. Siis põikasime KE järele ja koju. Tartus saime vihma ja äikest - igatahes sai õhk palju värskemaks.
reede, juuni 24, 2016
Aasta 2016
2016 aasta on juba mõnda aega olnud. Minu jaoks on see esimene poolaasta olnud viimase aja üks raskemaid. Nii tööalaselt, peresiseselt, kui veidi laiemat peret silmas pidades.
Hetkel (puhkuse lävel) saan veidi hinge tõmmata ja vaadata (nii edasi kui tagasi). Ja ainuke, mida ma seda hullu aega vaadates oskan öelda - minu õnn on see,et mul on just selline pere, just selline laiem pere ja just see töö. Üks aitas teise muredega hakkama saada. Ja välja tulla. Ja hakkama saada. Ja leida võimalikult mõistlikud lahedused.
Las see aeg jääda. Nüüd saab edasi vaid paremaks minna. Juba seetõttu, et puhkus on meie õuel. Viimastel aastatel on mul olnud komme puhkuse iga päeva paari sõnaga kirjeldada. iseenda jaoks. Seni tegin seda paberil. Sel korral tahtsin teha siia - oma kauaks unustusse jäänud blogisse.
Kolmapäev (22.06) oli alles tööpäev, aga õnneks lühike. Jõudsin koju jalgu lohistades (vahepeal veel pangast Laurale kaarti välja võttes ja turule põigates). Lihtsalt olin väga-väga väsinud. Kõigest. Hoiatasin kõiki, et nüüd algab mul puhkus ja see tähendab, et ma ei korista ega tee ka süüa. Aga sellegipoolest jõudsin veel ka poodi (šašlõki kraami ostma), kiirelt liha marineerima ja kurgid hapnema ning õhtul läksime peole - Ülenurme jaanitulele (http://www.epm.ee/). Rahvast oli tohutult palju. Aga ilm oli mõnusalt soe, jalutasime ja vaatasime ja sõime jäätist-lihapirukat ning tuju oli hää. H võitis loosiga raamatu lammastest ja Ülenurme valla kruusi. Igati väärt asjad :)
Neljapäev (23.06) - küll oli hea magada. Just nii kaua kui minule oli vaja (~ 9 ärksin üles), paraadi vaatamine telekast, veel viimane otsustamine, et kuhu jaanituletama läheme ja minek. Maale. Niisama tuiama, mängima, liha grillima. Kõik said kenasti päikest. Aga mina (tubane linnavurle) sain ikka päris korralikult. Käed ja selg on igatahes punased :)
Ilm oli taas fantastiline, päeval isegi natuke liiga palav. Aga õnneks pisikese tuulega ja seega suuremast sääskete toitmisest pääsesime. Kella 22 paiku liikusime linna tagasi, lapsed koju, ise Raadi jaanitulele. Taaskord ilm imeilus, rahvast hästi palju. Tore oli kohtuda üle pika aja Kai ja Viljariga. Svjata Vatra ja Kihnu poisid tegid parajat mürglit :)
Reede (24.06) oli oleme_kodus_ja_puhkame projekti päev. KE läks sõber J-ga maale jalgpalli taguma (ja eks ka vaatama). Meie L ja H-ga jäätise shopingul, kui sain kõne - maasikad saabuvad. Kiirelt sügavkülma sulatamine ja peaaegu 10 kg toormoosiks tegemine. Hiljem L-ga mõtlesime, et küll on hea kui plaane ei tee - plaanid tulevad ise :)
Hetkel (puhkuse lävel) saan veidi hinge tõmmata ja vaadata (nii edasi kui tagasi). Ja ainuke, mida ma seda hullu aega vaadates oskan öelda - minu õnn on see,et mul on just selline pere, just selline laiem pere ja just see töö. Üks aitas teise muredega hakkama saada. Ja välja tulla. Ja hakkama saada. Ja leida võimalikult mõistlikud lahedused.
Las see aeg jääda. Nüüd saab edasi vaid paremaks minna. Juba seetõttu, et puhkus on meie õuel. Viimastel aastatel on mul olnud komme puhkuse iga päeva paari sõnaga kirjeldada. iseenda jaoks. Seni tegin seda paberil. Sel korral tahtsin teha siia - oma kauaks unustusse jäänud blogisse.
Kolmapäev (22.06) oli alles tööpäev, aga õnneks lühike. Jõudsin koju jalgu lohistades (vahepeal veel pangast Laurale kaarti välja võttes ja turule põigates). Lihtsalt olin väga-väga väsinud. Kõigest. Hoiatasin kõiki, et nüüd algab mul puhkus ja see tähendab, et ma ei korista ega tee ka süüa. Aga sellegipoolest jõudsin veel ka poodi (šašlõki kraami ostma), kiirelt liha marineerima ja kurgid hapnema ning õhtul läksime peole - Ülenurme jaanitulele (http://www.epm.ee/). Rahvast oli tohutult palju. Aga ilm oli mõnusalt soe, jalutasime ja vaatasime ja sõime jäätist-lihapirukat ning tuju oli hää. H võitis loosiga raamatu lammastest ja Ülenurme valla kruusi. Igati väärt asjad :)
Neljapäev (23.06) - küll oli hea magada. Just nii kaua kui minule oli vaja (~ 9 ärksin üles), paraadi vaatamine telekast, veel viimane otsustamine, et kuhu jaanituletama läheme ja minek. Maale. Niisama tuiama, mängima, liha grillima. Kõik said kenasti päikest. Aga mina (tubane linnavurle) sain ikka päris korralikult. Käed ja selg on igatahes punased :)
Ilm oli taas fantastiline, päeval isegi natuke liiga palav. Aga õnneks pisikese tuulega ja seega suuremast sääskete toitmisest pääsesime. Kella 22 paiku liikusime linna tagasi, lapsed koju, ise Raadi jaanitulele. Taaskord ilm imeilus, rahvast hästi palju. Tore oli kohtuda üle pika aja Kai ja Viljariga. Svjata Vatra ja Kihnu poisid tegid parajat mürglit :)
Reede (24.06) oli oleme_kodus_ja_puhkame projekti päev. KE läks sõber J-ga maale jalgpalli taguma (ja eks ka vaatama). Meie L ja H-ga jäätise shopingul, kui sain kõne - maasikad saabuvad. Kiirelt sügavkülma sulatamine ja peaaegu 10 kg toormoosiks tegemine. Hiljem L-ga mõtlesime, et küll on hea kui plaane ei tee - plaanid tulevad ise :)
kolmapäev, aprill 11, 2012
Minuga juhtub alati midagi
Tänan küsimast - elan kenasti. Jalg astub (longates veel), aga päris-päris taastumine võtab aega. Aga see teema on hetkel minevik :)
Sõidan mina hommikul (2 koolilast ja 1 lasteaialaps autos) rõõmsalt nö kooliringile, kui äkki tuli vöötrada ja jalakäija astub teele. Pidurdan - ok. Vaatan, et tagumine auto jäi ka kenasti seisma. Hakkasin vaikselt käiku vahetama, et kohe saab edasi liikuma, kui äkki - mats-müts. Ei oskagi öelda, kas oli rohkem müks või mats, aga loll ma pole ja sain aru, et tagumine auto sõitis mulle selga.
Ohutuled peale, paar &%¤#%& sõna ja olukorda vaatama.
Olukord aga tüüpiline tipptunnil linnas: 4 autot ninad-sabad koos. Mina nendest esimene. Kõige õnnetumalt läks 3-ndal, kellel oli saba ikka väga puru ja egas ninagi ilus olnud.
Vaatan oma logukest - uusi lohke polnud juurde tulnud (tagumine lükati minu konksu otsa). Uurin tagumistelt, et noh mis värk, et minul pretensioone pole, aga kuna kõikse viimane auto ennast süüdi ei tunnistanud, siis kutsuti politsei ja läks ägedaks.
Kujutage nüüd ette Tartus Narva mnt üsna Võidusilla juures on 1 rada peaaegu 30 minutit kinni. Ja seda hommikul umbes kell 8. Ummikute-ummik tekkis. Vähemalt Tartu mõistes. Meie aga seisime ja külmetasime ja ootasime politseid. Politsei lõpuks tuli ja vaatas ja mõõtis ja rääkis ja ... mina pääsesin vaid puhkumisega (juhhhuuuuuu - 1. korda elus), teised jäid kindlustuspabereid täitma.
Elu on põnev ja mina oma töökohas (mitmed nägid olukorda) jälle jupikese kuulsam ;)
Sõidan mina hommikul (2 koolilast ja 1 lasteaialaps autos) rõõmsalt nö kooliringile, kui äkki tuli vöötrada ja jalakäija astub teele. Pidurdan - ok. Vaatan, et tagumine auto jäi ka kenasti seisma. Hakkasin vaikselt käiku vahetama, et kohe saab edasi liikuma, kui äkki - mats-müts. Ei oskagi öelda, kas oli rohkem müks või mats, aga loll ma pole ja sain aru, et tagumine auto sõitis mulle selga.
Ohutuled peale, paar &%¤#%& sõna ja olukorda vaatama.
Olukord aga tüüpiline tipptunnil linnas: 4 autot ninad-sabad koos. Mina nendest esimene. Kõige õnnetumalt läks 3-ndal, kellel oli saba ikka väga puru ja egas ninagi ilus olnud.
Vaatan oma logukest - uusi lohke polnud juurde tulnud (tagumine lükati minu konksu otsa). Uurin tagumistelt, et noh mis värk, et minul pretensioone pole, aga kuna kõikse viimane auto ennast süüdi ei tunnistanud, siis kutsuti politsei ja läks ägedaks.
Kujutage nüüd ette Tartus Narva mnt üsna Võidusilla juures on 1 rada peaaegu 30 minutit kinni. Ja seda hommikul umbes kell 8. Ummikute-ummik tekkis. Vähemalt Tartu mõistes. Meie aga seisime ja külmetasime ja ootasime politseid. Politsei lõpuks tuli ja vaatas ja mõõtis ja rääkis ja ... mina pääsesin vaid puhkumisega (juhhhuuuuuu - 1. korda elus), teised jäid kindlustuspabereid täitma.
Elu on põnev ja mina oma töökohas (mitmed nägid olukorda) jälle jupikese kuulsam ;)
neljapäev, veebruar 23, 2012
Eks ta jah ... loll on see, kes plaane ei tee, aga plaanide täitmiseks vaja teist lolli.
Vähemalt minul on see pidevalt nii olnud. Mõtlen, et teen suure plaani ja panen plaani isegi kirja ja (mis veel hullem) hõikan välja ka. Aga edasi ... tuhkadivei. Plaani teostajaid napib.
Eelmisest postitusest terve igavik möödas. Terve ma veel pole, kuid ringi kargutan. Jaanuari algusest olen füüsiliselt ka tööl käima hakanud (no mis käima .... hüppama ikka). Salaja miskit teha ei saa, sest kõik teavad täpselt millal ma tulen või lähen (kõpa-kõpa liikumist on kaugele kuulda). Aga kodus olla lihtsalt enam ei suutnud.
Näputööga on mul ka veidrad lood - teen ja vahel teen palju ja asjad saavad isegi valmis, aga pildile ma neid püüda ei taha. Kui ma niigi olen piltide suhtes kriitiline, siis praeguses olekus (kus mul läheb kogu tähelepanu sellele, et koos fotokaga püsti püsida) on minu poolt tehtud fotod väljaspool misiganes arvestust. Vaat kohe nii kriitiline olen. Ehk leidub mõni hää inimene, kes oleks nõus mõne aja tagant minu poolt valminud asju kenasti pildile püüdma? Kui leidub, siis anna endast märku - räägime tasust.
Selle postituse lõpuks ei luba ega soovi ma midagi. Igaks juhuks järgmist postitust ei luba ka :O
Vähemalt minul on see pidevalt nii olnud. Mõtlen, et teen suure plaani ja panen plaani isegi kirja ja (mis veel hullem) hõikan välja ka. Aga edasi ... tuhkadivei. Plaani teostajaid napib.
Eelmisest postitusest terve igavik möödas. Terve ma veel pole, kuid ringi kargutan. Jaanuari algusest olen füüsiliselt ka tööl käima hakanud (no mis käima .... hüppama ikka). Salaja miskit teha ei saa, sest kõik teavad täpselt millal ma tulen või lähen (kõpa-kõpa liikumist on kaugele kuulda). Aga kodus olla lihtsalt enam ei suutnud.
Näputööga on mul ka veidrad lood - teen ja vahel teen palju ja asjad saavad isegi valmis, aga pildile ma neid püüda ei taha. Kui ma niigi olen piltide suhtes kriitiline, siis praeguses olekus (kus mul läheb kogu tähelepanu sellele, et koos fotokaga püsti püsida) on minu poolt tehtud fotod väljaspool misiganes arvestust. Vaat kohe nii kriitiline olen. Ehk leidub mõni hää inimene, kes oleks nõus mõne aja tagant minu poolt valminud asju kenasti pildile püüdma? Kui leidub, siis anna endast märku - räägime tasust.
Selle postituse lõpuks ei luba ega soovi ma midagi. Igaks juhuks järgmist postitust ei luba ka :O
reede, november 04, 2011
Blogi taassünd
Möödas on peaaegu 1 a, mille sisse mahub palju põnevat, rasket, ilusat, uut, tüütavat, head ja halba. Mahub uuele töölekohale jõudmine, mahub ka nipet-näpet käsitööd. Mahub minu kullakeste suuremaks kasvamine. Aga ei mahtunud blogimine. Vaat ei tahtnud/polnud midagi öelda/ei leidnud aega/ei pidanud vajalikuks.
Mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd teen. Soov on taas see blogi suunata minu käte kaudu valmivate asjade jäädvustamiseks. Sest nüüd on mul taas tahtmist ja aega.
Kolmapäeval (26.10.2011) tõttasin lõunapausi ajal kiirelt turule ja seejärel poodi lõunasöögi järele. Poest kiirustasin tööle tagasi. Kõik oli nii nagu alati kuni .... ma komistasin vastu kõnnitee äärekivi, püüdsin jääda püsti, kuid panin vasaku jala väga viltu maha. Ma kuulsin põlve sees raksu ja ma kukkusin (napilt enne sõiduteed). Valus ei olnud, aga kahtlane küll. Ronisin püsti, hea möödakäija aitas asjad kotti tagasi panna. Helistasin kiirabisse, kes saabus alles 15 min pärast (üsna väsitav oli nii kaua 1 jalal seista). Edasi läks kõik juba väga teisiti: röntgen, diagnoos, kompuutertomograafia, täpsustav diagnoos, ilma söömise ja joomiseta ootamist, hilisõhtune op (jube igav oli, sest keegi mulle suurt miskit ei rääkinud ja näha ka polnud), suure palaviku ja valudega järgmine päev, tutvumine rulaatori, ortoosi ja karkudega. Esmaspäeval sain koju. Täpsemalt öeldes tassiti, sest trepid pole hetkel minu sõbrad.
Ja nii ma nüüd olen suurem osa päevast pikali, natuke istuli ja praktiliselt üldsegi mitte püsti. Jalale toetuda ei lubata vähemalt 4 kuud. Pole välistatud ka, et kauem. Ma ei hakka kirjeldama, mis meeleolud mind sel nädalal valdasid. Tohutult raske on kohaneda olukorraga, kus ei saa ma kodunt välja ega koduste majapidamistöödega hakkama.
Kallis lugeja - hoia oma tervist ja lähedasi!
Mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd teen. Soov on taas see blogi suunata minu käte kaudu valmivate asjade jäädvustamiseks. Sest nüüd on mul taas tahtmist ja aega.
Kolmapäeval (26.10.2011) tõttasin lõunapausi ajal kiirelt turule ja seejärel poodi lõunasöögi järele. Poest kiirustasin tööle tagasi. Kõik oli nii nagu alati kuni .... ma komistasin vastu kõnnitee äärekivi, püüdsin jääda püsti, kuid panin vasaku jala väga viltu maha. Ma kuulsin põlve sees raksu ja ma kukkusin (napilt enne sõiduteed). Valus ei olnud, aga kahtlane küll. Ronisin püsti, hea möödakäija aitas asjad kotti tagasi panna. Helistasin kiirabisse, kes saabus alles 15 min pärast (üsna väsitav oli nii kaua 1 jalal seista). Edasi läks kõik juba väga teisiti: röntgen, diagnoos, kompuutertomograafia, täpsustav diagnoos, ilma söömise ja joomiseta ootamist, hilisõhtune op (jube igav oli, sest keegi mulle suurt miskit ei rääkinud ja näha ka polnud), suure palaviku ja valudega järgmine päev, tutvumine rulaatori, ortoosi ja karkudega. Esmaspäeval sain koju. Täpsemalt öeldes tassiti, sest trepid pole hetkel minu sõbrad.
Ja nii ma nüüd olen suurem osa päevast pikali, natuke istuli ja praktiliselt üldsegi mitte püsti. Jalale toetuda ei lubata vähemalt 4 kuud. Pole välistatud ka, et kauem. Ma ei hakka kirjeldama, mis meeleolud mind sel nädalal valdasid. Tohutult raske on kohaneda olukorraga, kus ei saa ma kodunt välja ega koduste majapidamistöödega hakkama.
Kallis lugeja - hoia oma tervist ja lähedasi!
esmaspäev, detsember 27, 2010
Elukesest enesest (10.-11.ndl)
Olen selle blogi unarusse jätnud. Aga uuele aastale tahaks vanade võlgadeta minna. Niisiis hakakem meenutama :)
Esmaspäev 08.03.2010
Väga tegus naistepäev :) Lapsed käisid traditsiooniliselt lasteaiaga uisutamas, seejärel teatris ("Onu Remuse lood" Rakvere teatri esituses). Mina aga Henriga arsti juures ja õhtul lasteaia hoolekogu koosolekul.
Teisipäev 09.03.2010
Miskipärast satuvad mõnedki asjad ikka ühele päevale. Nii nagu tänagi .... ühelt koosolekult kihutasin teisele. Õnnestus planeerida, aga tegelikult üsna tülikas.
Laupäev 13.03.2010
Kui ma selles meenutuses rääkisin, kuidas KE käis plaadile laulmas, siis nüüd sai meie KE hoopis plaadiesitluse kogemuse. Kõik see toimus vahvas kohas nimega Puhhi Lastemaailm. Niikaua kuni KE seal suure hulga lastega trallis, tegime meie ülejäänud ettevalmistusi edasiseks. Ehk siis peo lõppedes võtsime poja autosse ja sõitsime terve perega Värskasse. Nii vanaemale külla kui ka minu ristitütre H sünnipäevale.
Sünnipäeva oskas meie H "põnevaks" muuta, sest ta pole ju jätkuvalt nõus mitte ühegi inimese süles olema. V.a. mina. Oeh!
Laupäev 20.03.2010
Fantastiline päev L-le, kes li kutsutud lasteaia-sõbranna poole mängima. Tubli tüdruk jäi kenasti ilma minuta sinna ja lusti ja tralli jagus mitmeks tunniks. Kustumatu mälestus :)
Taaskord nädal, mille sisse mahtus nii mõnigi arstivisiit. Ikka H-ga. Sh maadleme allergiaga, mis nagu taandub, aga tegelikult ei taandu küll.
Esmaspäev 08.03.2010
Väga tegus naistepäev :) Lapsed käisid traditsiooniliselt lasteaiaga uisutamas, seejärel teatris ("Onu Remuse lood" Rakvere teatri esituses). Mina aga Henriga arsti juures ja õhtul lasteaia hoolekogu koosolekul.
Teisipäev 09.03.2010
Miskipärast satuvad mõnedki asjad ikka ühele päevale. Nii nagu tänagi .... ühelt koosolekult kihutasin teisele. Õnnestus planeerida, aga tegelikult üsna tülikas.
Laupäev 13.03.2010
Kui ma selles meenutuses rääkisin, kuidas KE käis plaadile laulmas, siis nüüd sai meie KE hoopis plaadiesitluse kogemuse. Kõik see toimus vahvas kohas nimega Puhhi Lastemaailm. Niikaua kuni KE seal suure hulga lastega trallis, tegime meie ülejäänud ettevalmistusi edasiseks. Ehk siis peo lõppedes võtsime poja autosse ja sõitsime terve perega Värskasse. Nii vanaemale külla kui ka minu ristitütre H sünnipäevale.
Sünnipäeva oskas meie H "põnevaks" muuta, sest ta pole ju jätkuvalt nõus mitte ühegi inimese süles olema. V.a. mina. Oeh!
Laupäev 20.03.2010
Fantastiline päev L-le, kes li kutsutud lasteaia-sõbranna poole mängima. Tubli tüdruk jäi kenasti ilma minuta sinna ja lusti ja tralli jagus mitmeks tunniks. Kustumatu mälestus :)
Taaskord nädal, mille sisse mahtus nii mõnigi arstivisiit. Ikka H-ga. Sh maadleme allergiaga, mis nagu taandub, aga tegelikult ei taandu küll.
laupäev, aprill 10, 2010
neljapäev, aprill 08, 2010
laupäev, märts 20, 2010
Elukesest enesest - 9 ndl
Eks ikka ajaloo tarbeks :)
Esmaspäev 01.03.2010
Lasteaiaga uisutamas. Sel korral olin mina kaasas (mitte uisutamas :)), sest hommikusse pidin mahutama veel ka hambaarstivisiidi (ikka selle hambajama pärast). Poisid kihutasid meeletult, uisutamise lõpus käidi wc-s kätekuivatusmasina all pead kuivatamas ja lasteaias tuli poolmärg särk seljast kiskuda.
Teisipäev 02.03.2010
KE rühma kooliminevad lapsed käisid Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumis tutvumispäeval. Selles koolis seetõttu, et lasteaiale kõige lähemal ning juba mitu aastat kooli ja lasteaia vahel mõnus koostöö olnud. Väga äge oli, isegi sugulast H nägid mitu korda. Varasematest lasteaiakaaslastest rääkimata. Halvana tõi KE välja suure lärmi ning tõuklemise rõivistus. Klassi jõudes oli aga lahe.
Neljapäev 04.03.2010
KE tervisepäeval. Ehkki ta pole sportlikult teab mis tugev ja saavutused jäid ehk nappideks, oli tunne hea ja päev mõnus. Diplomil kirjas:
pikkus - 133 cm, kaal - 29,8 kg, 150 m jooks - 35,6, paigalt kaugushüpe - 130 cm, täpsusvise - 3-st 1.
Mina aga (H kaenlas) käisin TERA tutvustaval päeval. Uudishimust. Kahjuks eriti pikalt ei saanud kriuks-viuksuva H tõttu olla, kuid nii mõnegi vastuse sain.
Pühapäev 07.03.2010
Suure sõbra J sünnipäev. Mis muud kui 7-aastaseks saamine. Pidu kodune ja mõnus.
Nädalasse oli planeeritud ka H arstivisiite, mis tema haigeoleku tõttu lükkusid edasi.
Esmaspäev 01.03.2010
Lasteaiaga uisutamas. Sel korral olin mina kaasas (mitte uisutamas :)), sest hommikusse pidin mahutama veel ka hambaarstivisiidi (ikka selle hambajama pärast). Poisid kihutasid meeletult, uisutamise lõpus käidi wc-s kätekuivatusmasina all pead kuivatamas ja lasteaias tuli poolmärg särk seljast kiskuda.
Teisipäev 02.03.2010
KE rühma kooliminevad lapsed käisid Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumis tutvumispäeval. Selles koolis seetõttu, et lasteaiale kõige lähemal ning juba mitu aastat kooli ja lasteaia vahel mõnus koostöö olnud. Väga äge oli, isegi sugulast H nägid mitu korda. Varasematest lasteaiakaaslastest rääkimata. Halvana tõi KE välja suure lärmi ning tõuklemise rõivistus. Klassi jõudes oli aga lahe.
Neljapäev 04.03.2010
KE tervisepäeval. Ehkki ta pole sportlikult teab mis tugev ja saavutused jäid ehk nappideks, oli tunne hea ja päev mõnus. Diplomil kirjas:
pikkus - 133 cm, kaal - 29,8 kg, 150 m jooks - 35,6, paigalt kaugushüpe - 130 cm, täpsusvise - 3-st 1.
Mina aga (H kaenlas) käisin TERA tutvustaval päeval. Uudishimust. Kahjuks eriti pikalt ei saanud kriuks-viuksuva H tõttu olla, kuid nii mõnegi vastuse sain.
Pühapäev 07.03.2010
Suure sõbra J sünnipäev. Mis muud kui 7-aastaseks saamine. Pidu kodune ja mõnus.
Nädalasse oli planeeritud ka H arstivisiite, mis tema haigeoleku tõttu lükkusid edasi.
Elukesest enesest
Oh jah ... ei hakka ma ennast kordama, aga see elukene veereb ikka kole kiiresti küll. Ja nii kui arvan, et võiks ajaloo tarbeks siia ka kirja panna, siis ... säuh ja jälle nädal möödas ja aega pole. Kui keegi oskab mulle Tartus soovitada kursust, kus õpetatakse ajaplaneerimist 1 emmehullu imiku ja 2 muidu aktiivse eelkooliealise lapse emale, siis olen väga tänulik.
Aga asjast (ehk siis olulisemad hetked):
Laupäev 06.02.2010
Hilinemisega jõudsime Anneli sünnipäevale. Hilinesime üsna märgatavalt - nädal aega. Meie autoloks hakkas jukerdama, mis tähendas pea terveks kuuks autota olekut. Siinkohal veelkord suured tänud kompaniile A&A, kes laste transportimisel suureks abiks olid.
Teisipäev 09.02.2010
Meie KE sai 7-aastaseks. Rühmaga käisid Vanemuise Kontserdimajas "Bandu-Bandu"'t kuulamas-vaatamas, lõunasöögi kõrvale sünnipäevalapse toodud kommid ja puuvili ("Emme - torti pole vaja teha! Sa ei jõua - sul palju tegemist!") ning õhtul sünnipäevamöll Annelinna Rüblikus. Oh kuis suutis kõik see kokku õhtuks ära väsitada :)
Pühapäev 14.02.2010
Käisime Thomast vaatamas. Esimene kodune külastus.
Reede 19.02.2010
Kadri (hää inimene) hõikas kullakeste foorumis ja mina haarasin võimalusest. Ehk siis käisime teatris "Huntlutsu" vaatamas. Etendusele saabusin mõningase eelarvamusega. No ikkagi ju Luts ja Unt. Et eks raske saab olema. Aga väga vahva oli hoopis. Tükk oli parajalt naljakas, tõsine ja tempokas. Kahjuks pidin veidi enne lõppu koju sibama (herr abikaas pidi tööle kihutama). Aga see ei muutnud enesetunnet ja elamust :)
Laupäev 20.02.2010
Jubekülm ilm. KE, kes võtab osa lasteaias läbiviidavatest inglise keele tundidest, oli kutsutud tundides õpitud laule sisse laulma. Ehk siis koostas MTÜ Arenguselts vahva inglisekeelsetest lastelauludest koosneva plaadi. Kõik see toimus Jo-le-mi stuudio ruumides. Väga põnev kogemus.
Pühapäev 21.02.2010
KE järjekordne jalgpallivõistlus Kesklinna kooli võimlas. Istusin sel korral kogu selle aja (3 h) kohal, L kauples kaasa, mis aga tähendas, et tal hakkas üsna pea igav. Õnneks oli fännide hulgas veel samaealisi tüdrukuid, kellega koos siis ringi konnati :P
Laupäev 27.02.2010
Käisime koos Anneliga koolitusel. Annelil kõik väga õiges võtmes kirja pandud - loengu pealkir ja sisu ei klappinud kahjuks. Sellest hoolimata on mul väga hea meel, et Lelula selliseid tasuta koolitusi läbi viib. Loodan, et ka edaspidi ning et leidub veel põnevaid teemasid, mida kuulata.
Kiirkäigul oli meie veebruar just selline. Ärgem unustagem siia sisse põimida veel ka mu hambajamad.
Aga asjast (ehk siis olulisemad hetked):
Laupäev 06.02.2010
Hilinemisega jõudsime Anneli sünnipäevale. Hilinesime üsna märgatavalt - nädal aega. Meie autoloks hakkas jukerdama, mis tähendas pea terveks kuuks autota olekut. Siinkohal veelkord suured tänud kompaniile A&A, kes laste transportimisel suureks abiks olid.
Teisipäev 09.02.2010
Meie KE sai 7-aastaseks. Rühmaga käisid Vanemuise Kontserdimajas "Bandu-Bandu"'t kuulamas-vaatamas, lõunasöögi kõrvale sünnipäevalapse toodud kommid ja puuvili ("Emme - torti pole vaja teha! Sa ei jõua - sul palju tegemist!") ning õhtul sünnipäevamöll Annelinna Rüblikus. Oh kuis suutis kõik see kokku õhtuks ära väsitada :)
Pühapäev 14.02.2010
Käisime Thomast vaatamas. Esimene kodune külastus.
Reede 19.02.2010
Kadri (hää inimene) hõikas kullakeste foorumis ja mina haarasin võimalusest. Ehk siis käisime teatris "Huntlutsu" vaatamas. Etendusele saabusin mõningase eelarvamusega. No ikkagi ju Luts ja Unt. Et eks raske saab olema. Aga väga vahva oli hoopis. Tükk oli parajalt naljakas, tõsine ja tempokas. Kahjuks pidin veidi enne lõppu koju sibama (herr abikaas pidi tööle kihutama). Aga see ei muutnud enesetunnet ja elamust :)
Laupäev 20.02.2010
Jubekülm ilm. KE, kes võtab osa lasteaias läbiviidavatest inglise keele tundidest, oli kutsutud tundides õpitud laule sisse laulma. Ehk siis koostas MTÜ Arenguselts vahva inglisekeelsetest lastelauludest koosneva plaadi. Kõik see toimus Jo-le-mi stuudio ruumides. Väga põnev kogemus.
Pühapäev 21.02.2010
KE järjekordne jalgpallivõistlus Kesklinna kooli võimlas. Istusin sel korral kogu selle aja (3 h) kohal, L kauples kaasa, mis aga tähendas, et tal hakkas üsna pea igav. Õnneks oli fännide hulgas veel samaealisi tüdrukuid, kellega koos siis ringi konnati :P
Laupäev 27.02.2010
Käisime koos Anneliga koolitusel. Annelil kõik väga õiges võtmes kirja pandud - loengu pealkir ja sisu ei klappinud kahjuks. Sellest hoolimata on mul väga hea meel, et Lelula selliseid tasuta koolitusi läbi viib. Loodan, et ka edaspidi ning et leidub veel põnevaid teemasid, mida kuulata.
Kiirkäigul oli meie veebruar just selline. Ärgem unustagem siia sisse põimida veel ka mu hambajamad.
kolmapäev, märts 03, 2010
Ühel tulevad, teisel lähevad
Mul on oma tarkusehammastega mingi eriline suhe. Eelmise eemaldamine tekitas juba parajat jama (no loe siit kui ei usu). Sel korral aga hoopis selline lugu ....
2009 a lõpus hambaarst märkis, et 2010 veebruar-märts tasub alumine tarkusehammas välja tõmmata, kuna ta hädine välja näeb ning parandamismõte puudub. Tol hetkel mõtlesin, et ok-ok ... aega on. Aeg aga lippas. Mõnel korral tundsin, et seesamune hammas õrnalt tuikab. Ok ... pole hullu. Aga 23. veebruaril läks hulluks. Valutas päeva, valutas öö ja valutas teisel päevalgi, mis aga (nagu nimelt) oli puhkepäev.
Egas muud kui hakkasin otsima vabatahtlikku hambaarsti, kes tahab vabariigi sünnipäeval hädalist abistada. Leidsin. Läksin kohale. Tehti tuimestus - hästi ei mõjunud. Tehti veel - ikka mingi koht tahtis minust seinale ronijat teha. Veel veidi tuimestust ja siis ..... tõmbama. Aga mis ei tule, see on mu hammas. Mis ma ikka pikalt heietan .... kammaja kestis taas 1 h ja minul kõik kohad valusad. Arstil lendas higi, minul pisarad, arstionu tegi mulle isegi pai. Lõpuks oli kõik. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.
Möödub päev, teinegi - valu ei anna tagasi. Valuvaigisti valuvaigisti järel. Muidu ei suuda olla. Laupäeval (3 päeva möödunud) valutas kogu suu jätkuvalt ja mitte vähe. Kodune seltskond saatis mu valvearstile näitama. Diagnoos - põletik. Puhastati ja kutsuti esmaspäeval tagasi.
Kätte jõudis esmaspäev. Eelnevad päevad möödusid valuvaigistite vahel tundide ja minunite lugemisega. Taas puhastati, pandi rohtu ja kutsuti komapäeval. No ja siis ma mõtlesin, et ma vist hakkan surema - hambatõmbamisest pea nädal möödas, tabletipakk tabletipaki järel aga ikka valutas ja valutas ja valutas. Väga valutas. Järjest hullemini. Nutmisest ka ei olnud kasu - veel hullemaks läks. Nii ma soigusin. Selle sõna kõige täpsemas tähenduses, sest samal ajal jäi meie H haigeks. Suur palavik ja magas vaid süles. Nii öösel kui päeval. Kui aus olla, siis ma ei mäleta nendest päevadest suurt midagi. Nagu poleks olnudki.
Kätte jõudis kolmapäev (täna). Valvearst vaatas ja kuulas mu muret ja märkis, et mu lugu on nende targa õpiku jutt. Ehk siis olukord meditsiinilises mõttes väga tavapärane. Prognoosis veel 1 nädala jagu piinasid. Siiski pani uut rohtu sellesse kolejamasse auku. Ja see ... AITAS. Ma pole peale seda valuvaigistit pidanud võtma. Minust on taas saanud INIMENE. See on uskumatu.
Ka poja H muredele leidsin põhjuse. Hambad. Tulevad. Ülemised. Eks sellest suur rahutus ja palavik.
2009 a lõpus hambaarst märkis, et 2010 veebruar-märts tasub alumine tarkusehammas välja tõmmata, kuna ta hädine välja näeb ning parandamismõte puudub. Tol hetkel mõtlesin, et ok-ok ... aega on. Aeg aga lippas. Mõnel korral tundsin, et seesamune hammas õrnalt tuikab. Ok ... pole hullu. Aga 23. veebruaril läks hulluks. Valutas päeva, valutas öö ja valutas teisel päevalgi, mis aga (nagu nimelt) oli puhkepäev.
Egas muud kui hakkasin otsima vabatahtlikku hambaarsti, kes tahab vabariigi sünnipäeval hädalist abistada. Leidsin. Läksin kohale. Tehti tuimestus - hästi ei mõjunud. Tehti veel - ikka mingi koht tahtis minust seinale ronijat teha. Veel veidi tuimestust ja siis ..... tõmbama. Aga mis ei tule, see on mu hammas. Mis ma ikka pikalt heietan .... kammaja kestis taas 1 h ja minul kõik kohad valusad. Arstil lendas higi, minul pisarad, arstionu tegi mulle isegi pai. Lõpuks oli kõik. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.
Möödub päev, teinegi - valu ei anna tagasi. Valuvaigisti valuvaigisti järel. Muidu ei suuda olla. Laupäeval (3 päeva möödunud) valutas kogu suu jätkuvalt ja mitte vähe. Kodune seltskond saatis mu valvearstile näitama. Diagnoos - põletik. Puhastati ja kutsuti esmaspäeval tagasi.
Kätte jõudis esmaspäev. Eelnevad päevad möödusid valuvaigistite vahel tundide ja minunite lugemisega. Taas puhastati, pandi rohtu ja kutsuti komapäeval. No ja siis ma mõtlesin, et ma vist hakkan surema - hambatõmbamisest pea nädal möödas, tabletipakk tabletipaki järel aga ikka valutas ja valutas ja valutas. Väga valutas. Järjest hullemini. Nutmisest ka ei olnud kasu - veel hullemaks läks. Nii ma soigusin. Selle sõna kõige täpsemas tähenduses, sest samal ajal jäi meie H haigeks. Suur palavik ja magas vaid süles. Nii öösel kui päeval. Kui aus olla, siis ma ei mäleta nendest päevadest suurt midagi. Nagu poleks olnudki.
Kätte jõudis kolmapäev (täna). Valvearst vaatas ja kuulas mu muret ja märkis, et mu lugu on nende targa õpiku jutt. Ehk siis olukord meditsiinilises mõttes väga tavapärane. Prognoosis veel 1 nädala jagu piinasid. Siiski pani uut rohtu sellesse kolejamasse auku. Ja see ... AITAS. Ma pole peale seda valuvaigistit pidanud võtma. Minust on taas saanud INIMENE. See on uskumatu.
Ka poja H muredele leidsin põhjuse. Hambad. Tulevad. Ülemised. Eks sellest suur rahutus ja palavik.
Rõõmu mulle ja Sulle
Lapiliisu blogist leidsin toreda ettevõtmine. Kuidas ma siis osa ei võta :)
Reeglid: 3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.
Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.
Reeglid: 3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.
Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.
teisipäev, veebruar 02, 2010
Aga meie oleme haiged :S
Kõik algas eelmisel nädalal ...
1. KE - köha, hääl ära, siis tuli nohu (algul vesine, siis paks ja kole); praegu jäänud nohu (mõistlik)
2. L - jubekole kinnine köha, hääl ära, siis tuli nohu (üsna mõistlik); praegu jäänud natuke köha ja natuke nohu
3. H - hääl ära, jubekole nohu, köha ja palavik. Täna 4.-s päev.
4. M (nagu mina) - hääl ära ja kurk vahelduva eduga imelik.
Elu ei ole lill. Eriti kui suur mure pisikese H pärast ja 3 ööd vähese magamisega üle elatud. Aga küll see lill tuleb. Tuleb-tuleb.
Kõik algas eelmisel nädalal ...
1. KE - köha, hääl ära, siis tuli nohu (algul vesine, siis paks ja kole); praegu jäänud nohu (mõistlik)
2. L - jubekole kinnine köha, hääl ära, siis tuli nohu (üsna mõistlik); praegu jäänud natuke köha ja natuke nohu
3. H - hääl ära, jubekole nohu, köha ja palavik. Täna 4.-s päev.
4. M (nagu mina) - hääl ära ja kurk vahelduva eduga imelik.
Elu ei ole lill. Eriti kui suur mure pisikese H pärast ja 3 ööd vähese magamisega üle elatud. Aga küll see lill tuleb. Tuleb-tuleb.
kolmapäev, jaanuar 27, 2010
reede, jaanuar 22, 2010
Lõngavarude avalikustamine vol 2
Tam-taram-tararara ... põmm! Kui ma eelmisel aastal (va ullike) arvasin, et kuskil on mul peidus tutsakad ja nutsakad, siis 2009 a jooksul leidsin väga salapärasest(?) elutoa ainukesest kapist täitsa korraliku (ja raske) kotitäie lõnga. Assa mait! Nii mu eelmise aasta lõngahävitamise püüdlused ka luhtusid.
Lühidalt:
fikseeritud lõngaseis 2008 a lõpus ...... 31,2 kg
fikseeritud lõngaseis 2009 a lõpus ...... 30,385 kg
Ehk siis kokku sai kaalulangust 0,815 kg. Algus seegi :O
Lühidalt:
fikseeritud lõngaseis 2008 a lõpus ...... 31,2 kg
fikseeritud lõngaseis 2009 a lõpus ...... 30,385 kg
Ehk siis kokku sai kaalulangust 0,815 kg. Algus seegi :O
teisipäev, jaanuar 19, 2010
Pilditu ja helitu optimist
Ei ole mul häid suhteid tehnikaga: fotokas ei taha pilte teha, telefon ei taha kõnelda. Nüüd ütle veel. Kindel on aga see, et miskit ikka liigub. Väsinud teo sammul. Aga liigub.
Aasta alguses pildistasin oma varukesed üle. Et siis nagu mis siin ikka. Seis ei ole kiita. Püüan paar pilti veel fotokast üles leida - siis ka lõplik seis üleval. Ja põhjust taas häbeneda. Seda aga ehk teinekord :O
Vaadates oma varandust tekkis aga paar mõtet-projekti. Projektid iseenda jaoks:
Kel sarnased mured - liituge projektidega:)
Aasta alguses pildistasin oma varukesed üle. Et siis nagu mis siin ikka. Seis ei ole kiita. Püüan paar pilti veel fotokast üles leida - siis ka lõplik seis üleval. Ja põhjust taas häbeneda. Seda aga ehk teinekord :O
Vaadates oma varandust tekkis aga paar mõtet-projekti. Projektid iseenda jaoks:
- Kodu, kaunis koduke!
2010 a igas kvartalis muuta üks tuba (või köök või misiganes koduruum) hubasemaks. Kas siis mingite asjade ümberseadmise või uute kardinate vms abil.
Märge blogis: label nimega "Kaunis kodu"- Lööme varanduse laiaks!
Kasutada võimalikult palju koduses varus leiduvat lõnga. Et see kuhi väheneks.
Märge blogis: label nimega "Varandus laiaks"- Poolik töö väärt asjaks!
2010 a igas kvartalis lõpetada (või teha ümber) vähemalt 2 poolikuna seisvat asja.
Märge blogis: label nimega "Poolik töö korda"Kel sarnased mured - liituge projektidega:)
neljapäev, jaanuar 07, 2010
Uuel aastal uue hooga
Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, siis oh jah : Olen kohati ikka täitsa lootusetu - alustan miskit hirmsuure hurraaga ja siis poolel teel vaibub-vaibub ning ongi jälle kõik. Ehk siis ei suuda asja lõpuni ajada. Ja imelik on see, kes arvab, et ma ei oska põhjendust leida. Häh - naljatilk tõesti!
Nii ka 2009.a kohta .... hakkasin aasta algul oma käsitöölisi tegemisi nummerdama, kaaluma, kaalust alla (lõngade ikka) projektiga tegelema ja siis (nüüd tuleb põhjus) sündis pesamuna ja saigi hurraa-hoog otsa. Nukker. Lausa kurb.
Aga "kui ei proovi, siis ei saa" (või miskit umbes sellist). Seega katsetan sel aastal uuesti. Eelkõige just lõngavarude hävitamise seisukohast. Mis seisus varu on - seda hakkangi kohe revideerima, kaaluma, pildistama (sahmin ja tolmutan veidi). Ja näitan teile ka. Nagu eelmisel aastalgi. Siis saate enda raudse mõistuse üle taas headmeelt tunda :)
Ja rahulikke Jõulupühi! Selgitust vaata siit.
Nii ka 2009.a kohta .... hakkasin aasta algul oma käsitöölisi tegemisi nummerdama, kaaluma, kaalust alla (lõngade ikka) projektiga tegelema ja siis (nüüd tuleb põhjus) sündis pesamuna ja saigi hurraa-hoog otsa. Nukker. Lausa kurb.
Aga "kui ei proovi, siis ei saa" (või miskit umbes sellist). Seega katsetan sel aastal uuesti. Eelkõige just lõngavarude hävitamise seisukohast. Mis seisus varu on - seda hakkangi kohe revideerima, kaaluma, pildistama (sahmin ja tolmutan veidi). Ja näitan teile ka. Nagu eelmisel aastalgi. Siis saate enda raudse mõistuse üle taas headmeelt tunda :)
Ja rahulikke Jõulupühi! Selgitust vaata siit.
neljapäev, detsember 31, 2009
kolmapäev, november 25, 2009
Küsimus sai vastuse
Tänase päeva küsimus - kus on piir targutajal ja teadmiste mõttes ihnuskoil? Enda puhul ma enam ei saa aru. Ju ma siis olen ikka mõlemat kui nii minust arvatakse. Või siiski pole?
Tänase päeva otsus - ma ei lase minu jaoks igasuguste inimeste arvamustel ennast kõigutada. Sest seda nad just loodavadki. Et ma tunneks end süüdi. Aga ma pole seda, sest nii vaikimised kui rääkimised olid vaid inimes(t)e aitamiseks. Kui aga ei soovita, siis ei aita.
Olen tugev. Olen tugev? Olen tugev! Vot!
Tänase päeva otsus - ma ei lase minu jaoks igasuguste inimeste arvamustel ennast kõigutada. Sest seda nad just loodavadki. Et ma tunneks end süüdi. Aga ma pole seda, sest nii vaikimised kui rääkimised olid vaid inimes(t)e aitamiseks. Kui aga ei soovita, siis ei aita.
Olen tugev. Olen tugev? Olen tugev! Vot!
Tellimine:
Postitused (Atom)