Kolmapäev, aprill 11, 2012

Minuga juhtub alati midagi

Tänan küsimast - elan kenasti. Jalg astub (longates veel), aga päris-päris taastumine võtab aega. Aga see teema on hetkel minevik :)

Sõidan mina hommikul (2 koolilast ja 1 lasteaialaps autos) rõõmsalt nö kooliringile, kui äkki tuli vöötrada ja jalakäija astub teele. Pidurdan - ok. Vaatan, et tagumine auto jäi ka kenasti seisma. Hakkasin vaikselt käiku vahetama, et kohe saab edasi liikuma, kui äkki - mats-müts. Ei oskagi öelda, kas oli rohkem müks või mats, aga loll ma pole ja sain aru, et tagumine auto sõitis mulle selga.
Ohutuled peale, paar &%¤#%& sõna ja olukorda vaatama.
Olukord aga tüüpiline tipptunnil linnas: 4 autot ninad-sabad koos. Mina nendest esimene. Kõige õnnetumalt läks 3-ndal, kellel oli saba ikka väga puru ja egas ninagi ilus olnud.
Vaatan oma logukest - uusi lohke polnud juurde tulnud (tagumine lükati minu konksu otsa). Uurin tagumistelt, et noh mis värk, et minul pretensioone pole, aga kuna kõikse viimane auto ennast süüdi ei tunnistanud, siis kutsuti politsei ja läks ägedaks.
Kujutage nüüd ette Tartus Narva mnt üsna Võidusilla juures on 1 rada peaaegu 30 minutit kinni. Ja seda hommikul umbes kell 8. Ummikute-ummik tekkis. Vähemalt Tartu mõistes. Meie aga seisime ja külmetasime ja ootasime politseid. Politsei lõpuks tuli ja vaatas ja mõõtis ja rääkis ja ... mina pääsesin vaid puhkumisega (juhhhuuuuuu - 1. korda elus), teised jäid kindlustuspabereid täitma.
Elu on põnev ja mina oma töökohas (mitmed nägid olukorda) jälle jupikese kuulsam ;)

Neljapäev, veebruar 23, 2012

Eks ta jah ... loll on see, kes plaane ei tee, aga plaanide täitmiseks vaja teist lolli.

Vähemalt minul on see pidevalt nii olnud. Mõtlen, et teen suure plaani ja panen plaani isegi kirja ja (mis veel hullem) hõikan välja ka. Aga edasi ... tuhkadivei. Plaani teostajaid napib.

Eelmisest postitusest terve igavik möödas. Terve ma veel pole, kuid ringi kargutan. Jaanuari algusest olen füüsiliselt ka tööl käima hakanud (no mis käima .... hüppama ikka). Salaja miskit teha ei saa, sest kõik teavad täpselt millal ma tulen või lähen (kõpa-kõpa liikumist on kaugele kuulda). Aga kodus olla lihtsalt enam ei suutnud.

Näputööga on mul ka veidrad lood - teen ja vahel teen palju ja asjad saavad isegi valmis, aga pildile ma neid püüda ei taha. Kui ma niigi olen piltide suhtes kriitiline, siis praeguses olekus (kus mul läheb kogu tähelepanu sellele, et koos fotokaga püsti püsida) on minu poolt tehtud fotod väljaspool misiganes arvestust. Vaat kohe nii kriitiline olen. Ehk leidub mõni hää inimene, kes oleks nõus mõne aja tagant minu poolt valminud asju kenasti pildile püüdma? Kui leidub, siis anna endast märku - räägime tasust.

Selle postituse lõpuks ei luba ega soovi ma midagi. Igaks juhuks järgmist postitust ei luba ka :O