No vaatame-vaatame. Hetkel tundub, et tänane päev muudab mu tulevikku. Kõik oleneb lähematest tundidest. Suhtumisest. Teadasaamisest, kas kibestumisel on põhjust. Arusaamises, kus on hetkel minu koht päikese all. Mitmes mõttes.
Täitsa huvitav. Ent ootamine segab töö tegemist. Ning misiganes vastuse saamisel tahan õhtut mõtlemiseks. Mida mulle ofkoos ei võimaldata.
Hiljem lisatud: kahtlused olid õiged - on millele mõelda. Kui vaid oskaks. Kui vaid julgeks kõhutunnet usaldada. Kui vaid oleks mul teiste inimeste suhtes nii palju usaldust, nagu mõnedel. Kui vaid teaks ...
neljapäev, november 29, 2007
pühapäev, november 18, 2007
...
Suur aitäh teile kõigile! Kõigile, kes mind (meid) sel raskel ajal toetasid/toetavad. Mitte, et nüüd kerge oleks. Oh ei. Aga nüüd tuleb kuidagi uue eluga harjuda. Harjuda mõttega, et teatud asjad 100 % ei saa enam korduda, harjuda mõttega, et kui liigun Riiamäe mäes üles, siis lasteaeda ja mitte haiglasse isa vaatama. Haigla piirkonnast sooviks üldse mõni aeg kaugemale hoida. Lihtsalt ei taha sinna sattuda.
Piilusin mu blogi külastatavust ja 14. nov vaatas siia suur hulk inimesi. Mjah - isa surigi 14. nov ja õde A sel päeval juba kirjutas oma blogis kurvast uudisest. Mina aga mitte. Kuna need päevad on olnud kole segased - kolmapäeva hommikul läksin tööle ja koju jõudsin neljapäeva lõunaks. Tööd teha ma ei jõudnudki.
Tegelikult olen ma praegu täitsa rahulik. Uskumatult rahulik. Sest ma sisemiselt tunnen, et isaga on kõik hästi. Ta on rahulikult teel oma uude kodusse. Ja ootab, et ka meie oleksime vähemalt nii tublid kui me siiani olime. Seda tulebki mul püüelda. Selleks tulebki kõik rahulikult läbi mõelda. Selle eel tuleks aidata Laural terveks saada. Ja ema ja A-d toetada. Teaks vaid kuidas.
Piilusin mu blogi külastatavust ja 14. nov vaatas siia suur hulk inimesi. Mjah - isa surigi 14. nov ja õde A sel päeval juba kirjutas oma blogis kurvast uudisest. Mina aga mitte. Kuna need päevad on olnud kole segased - kolmapäeva hommikul läksin tööle ja koju jõudsin neljapäeva lõunaks. Tööd teha ma ei jõudnudki.
Tegelikult olen ma praegu täitsa rahulik. Uskumatult rahulik. Sest ma sisemiselt tunnen, et isaga on kõik hästi. Ta on rahulikult teel oma uude kodusse. Ja ootab, et ka meie oleksime vähemalt nii tublid kui me siiani olime. Seda tulebki mul püüelda. Selleks tulebki kõik rahulikult läbi mõelda. Selle eel tuleks aidata Laural terveks saada. Ja ema ja A-d toetada. Teaks vaid kuidas.
neljapäev, november 15, 2007
Ilusat teekonda
... isale pikal teel. Pikal teel kaugustesse (või hoopis lähedale). Teel ammu sinna läinud lähedaste juurde. Ole tubli ja tervita seal kõiki ja ütle, et meie mõtleme teie kõigi peale. Ja usume, et teil on ilus ja hea ja kerge.
esmaspäev, november 12, 2007
Virisen
Oma blogi ja teen siin mida tahan. Vot tahan ja virisen. Nii palju kui tahan. Kas nüüd sellest virinast kasu on - no vaevalt. Õigetele inimestele virisemine ei aita. Katsetan, siis valedega.
AJUKAS on elada nii, et sa tegelikult ei ela. Tõmbled päev otsa, edasiminek minimaalne (st kuhjub rohkem kui laheneb), mure kurtmisele vastus - minul on ka raske (no ei lohuta see mind), koju komberdan poolkülili, remondis pole võimaline ei füüsiliselt ega vaimselt osalema, kodu segi kui mustlaste maja (ja jõudu pole parandada). Vat lastega suudan veel veidi tegelda ja kõmm ja uus päev ja otsast peale. Aju enam ei liigu (liiga väsinud), lahendust pole ja ei otsita. Minu viha vaheldub enesehaletsuse ja masendusega. Ja siis ma mõtlen, et miks ma seda teen. Sest koju ei saa jääda (krd laen) ja uute väljakutsete jaoks nõnna arg. Siiski mitte lootusetult. Sest tahaks elada. Tunda tööst, kodust jm rõõmu. Mitte masinstuda. Ehk siis uus eesmärk. Olgugi, et siin on supertoredad inimesed. Paraku see mu muresid ei lahenda.
AJUKAS on elada nii, et sa tegelikult ei ela. Tõmbled päev otsa, edasiminek minimaalne (st kuhjub rohkem kui laheneb), mure kurtmisele vastus - minul on ka raske (no ei lohuta see mind), koju komberdan poolkülili, remondis pole võimaline ei füüsiliselt ega vaimselt osalema, kodu segi kui mustlaste maja (ja jõudu pole parandada). Vat lastega suudan veel veidi tegelda ja kõmm ja uus päev ja otsast peale. Aju enam ei liigu (liiga väsinud), lahendust pole ja ei otsita. Minu viha vaheldub enesehaletsuse ja masendusega. Ja siis ma mõtlen, et miks ma seda teen. Sest koju ei saa jääda (krd laen) ja uute väljakutsete jaoks nõnna arg. Siiski mitte lootusetult. Sest tahaks elada. Tunda tööst, kodust jm rõõmu. Mitte masinstuda. Ehk siis uus eesmärk. Olgugi, et siin on supertoredad inimesed. Paraku see mu muresid ei lahenda.
esmaspäev, november 05, 2007
Tulin täna tööle ja ...
... Google Reader'is ootas mind jube kuhi lugemata blogisid. Ja siis ma (oh seda häda küll) hakkasinma jälle mõtlema. Et miks mina midagi ei kirjuta; miks ma käsitööst üldse ei räägi; miks ma täna lohva-lohva tööle roomasin. Pähh!
Aga fakt on see, et lumi on maas (juhhai), vahelduva eduga lõpetan paari pontsot ja koon klapiga kindaid (mitte ükski nendest enda tarbeks) ja tunnen, et tahaks magada ja puhata ja mängida. No looda sa.
Õnneks on lapsed terved ja õhtul sööme kala!
Aga fakt on see, et lumi on maas (juhhai), vahelduva eduga lõpetan paari pontsot ja koon klapiga kindaid (mitte ükski nendest enda tarbeks) ja tunnen, et tahaks magada ja puhata ja mängida. No looda sa.
Õnneks on lapsed terved ja õhtul sööme kala!
Tellimine:
Postitused (Atom)