Ühel tulevad, teisel lähevad

Mul on oma tarkusehammastega mingi eriline suhe. Eelmise eemaldamine tekitas juba parajat jama (no loe siit kui ei usu). Sel korral aga hoopis selline lugu ....
2009 a lõpus hambaarst märkis, et 2010 veebruar-märts tasub alumine tarkusehammas välja tõmmata, kuna ta hädine välja näeb ning parandamismõte puudub. Tol hetkel mõtlesin, et ok-ok ... aega on. Aeg aga lippas. Mõnel korral tundsin, et seesamune hammas õrnalt tuikab. Ok ... pole hullu. Aga 23. veebruaril läks hulluks. Valutas päeva, valutas öö ja valutas teisel päevalgi, mis aga (nagu nimelt) oli puhkepäev.
Egas muud kui hakkasin otsima vabatahtlikku hambaarsti, kes tahab vabariigi sünnipäeval hädalist abistada. Leidsin. Läksin kohale. Tehti tuimestus - hästi ei mõjunud. Tehti veel - ikka mingi koht tahtis minust seinale ronijat teha. Veel veidi tuimestust ja siis ..... tõmbama. Aga mis ei tule, see on mu hammas. Mis ma ikka pikalt heietan .... kammaja kestis taas 1 h ja minul kõik kohad valusad. Arstil lendas higi, minul pisarad, arstionu tegi mulle isegi pai. Lõpuks oli kõik. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.
Möödub päev, teinegi - valu ei anna tagasi. Valuvaigisti valuvaigisti järel. Muidu ei suuda olla. Laupäeval (3 päeva möödunud) valutas kogu suu jätkuvalt ja mitte vähe. Kodune seltskond saatis mu valvearstile näitama. Diagnoos - põletik. Puhastati ja kutsuti esmaspäeval tagasi.
Kätte jõudis esmaspäev. Eelnevad päevad möödusid valuvaigistite vahel tundide ja minunite lugemisega. Taas puhastati, pandi rohtu ja kutsuti komapäeval. No ja siis ma mõtlesin, et ma vist hakkan surema - hambatõmbamisest pea nädal möödas, tabletipakk tabletipaki järel aga ikka valutas ja valutas ja valutas. Väga valutas. Järjest hullemini. Nutmisest ka ei olnud kasu - veel hullemaks läks. Nii ma soigusin. Selle sõna kõige täpsemas tähenduses, sest samal ajal jäi meie H haigeks. Suur palavik ja magas vaid süles. Nii öösel kui päeval. Kui aus olla, siis ma ei mäleta nendest päevadest suurt midagi. Nagu poleks olnudki.
Kätte jõudis kolmapäev (täna). Valvearst vaatas ja kuulas mu muret ja märkis, et mu lugu on nende targa õpiku jutt. Ehk siis olukord meditsiinilises mõttes väga tavapärane. Prognoosis veel 1 nädala jagu piinasid. Siiski pani uut rohtu sellesse kolejamasse auku. Ja see ... AITAS. Ma pole peale seda valuvaigistit pidanud võtma. Minust on taas saanud INIMENE. See on uskumatu.

Ka poja H muredele leidsin põhjuse. Hambad. Tulevad. Ülemised. Eks sellest suur rahutus ja palavik.