Eks ta jah ... loll on see, kes plaane ei tee, aga plaanide täitmiseks vaja teist lolli.

Vähemalt minul on see pidevalt nii olnud. Mõtlen, et teen suure plaani ja panen plaani isegi kirja ja (mis veel hullem) hõikan välja ka. Aga edasi ... tuhkadivei. Plaani teostajaid napib.

Eelmisest postitusest terve igavik möödas. Terve ma veel pole, kuid ringi kargutan. Jaanuari algusest olen füüsiliselt ka tööl käima hakanud (no mis käima .... hüppama ikka). Salaja miskit teha ei saa, sest kõik teavad täpselt millal ma tulen või lähen (kõpa-kõpa liikumist on kaugele kuulda). Aga kodus olla lihtsalt enam ei suutnud.

Näputööga on mul ka veidrad lood - teen ja vahel teen palju ja asjad saavad isegi valmis, aga pildile ma neid püüda ei taha. Kui ma niigi olen piltide suhtes kriitiline, siis praeguses olekus (kus mul läheb kogu tähelepanu sellele, et koos fotokaga püsti püsida) on minu poolt tehtud fotod väljaspool misiganes arvestust. Vaat kohe nii kriitiline olen. Ehk leidub mõni hää inimene, kes oleks nõus mõne aja tagant minu poolt valminud asju kenasti pildile püüdma? Kui leidub, siis anna endast märku - räägime tasust.

Selle postituse lõpuks ei luba ega soovi ma midagi. Igaks juhuks järgmist postitust ei luba ka :O

Auto oli pesulas. Läksin järgi. Mõtteid mõlgutades. Pesula hoovile jõudes vaatan - ohhoo, vaat kui ilus auto seisab. Järgmine pilk - minu auto numbriga. Vaat siis niipalju vanast roostehunnikust. Armas teine :)

Tänasida mõtteid ära lükka homsesse posti

Täna potsatas mu Google Readerisse hästi palju uusi postitusi. Uskumatult palju. Eks see tuletaski meelde, et võiks kirjutada.
Nädalavahetusel hakkas Laura rögisema ja nohisema, E oli siiski enamvähem (oli lasteaias), kuid õhtune väljasolek (käisime vapralt Emajõe ääres traditsioonilisel munade veeretamisel, kus meie saak oli -12 muna :O) või mis iganes avaldus T hommikul suurema rögina ja öösel lausa palavikuna. Ok - asi hakkas sujuma, kuni tänase hommikuni, kus KE ärgates oli ikka täitsa kõõks (minu lapsepõlvekodus ja sealkandis kasutati diagnoosiks väge ühest mõistet - rinnad kinni). Kuum tee aitas paremaks ja nii päevapeale täitsa hea juba. Võimlemagi jõudsime. Ja raamatukokku. Ja poodi. Mille tulemusel ei saanud Laurat tuppa, sest ta väntas. Nõrkemiseni vist. Üle 1 tunni. Ehk siis ostuks lastele rattad. Ossa säde, kus nüüd läheb tegevuseks.
Muidu aga on muutusteta. "Võlast vabaks" saate lõppedes tuli meelde, et vaja herr abikaas poodi saata. Nimekirjaga. Sel korral vaid 2 päeva menüüd arvestades. Sest rohkem kiiresti ja lambist välja ei kukkunud. Aga abiks seegi. Ma usun.

Tänane hommik on uskumatult jäine. Isegi aknast vaadates. 2 onu kraapisid ühel autol aknaid puhtamaks ikka tõsist füüsilist jõudu kasutades. Et aga meil a) L veel ametlikult kodune ja b) sõber J jääb ka koju, siis kogu seltskonnal töövaba reziim (va issi muidugi).

Lugesin Heidi postitust pisikesest mõtisklusest kokkuhoiuteemal. Jah. Hakkasin mõtlema, et mis ja kuidas meil.
Kindlasti pean ära märkima, et minul (olgu öeldud, et meil on kodus igal täiskasvanul oma rahakott ja selle sisu arutamine vms toimub vaid suurte väljaminekute korral) on hetkel oluliselt lihtsam kui ca 1 a tagasi, kus ma töökohta vahetasin ja uues kodus põhjalikku remonti tegime. Ehk siis väljaminekuid oli palju ja suhteliselt korraga. Kohe hea tunne, et sellest sigrimigri elust välja tulime ja ellu jäime.
Arvestades minu loomulikku loomust ja võimalust olla praegu kodune, on mõningast säästmist täheldatud:
* lõnga ma suurt ei osta (ammu enam ei mäleta, et oleksin ostnud, sest no kuhu veel :S),
* söök valmib oluliselt enam koduselt ja on samas üsna rikkaliku valikuga, mis on raha vähenenud laristamise kõrval ka oluliselt tervislikum
* endale riideid ei osta - no mul ju ikka lootus, et ehk kevade lõpupoole saan hakata veidigi maha võtma ja eks siis vaatab, talvine kraam on aga hetkel väheste käimiste jaoks vägagi kantav
* tilulilunad ja emotsioon-ostud jäävad poodi (vaid vahel harva midagi lihtsat laste rõõmuks)
* kontserdid ja muidu väljaskäimised piiratud - pigem tingitud haiguste ajast ja minu mittesoovist möllu sees olla

Olgugi, et ka varem pole me kodu tilulilunatest täis kuhjatud ja kontserdid vms väljast saadud lõbu polnud teab mis tihe. Aga ikkagi.
Mis puudutab aga laste riideid, siis kalendrit vaadates tuleks vist kevadiste asjadega tegelema hakata - vaadata üle, mis kodus on ja kandmiseks sobilik ning vaikselt ringi nuuskima hakata. Muidu tuleb matsti kevad kohale ja vot jookse siis. Eriti arvestades minu jooksmisvõimalusi. Eriti mõne aja pärast.

Oh seda elu-elukest :)

Üldse mitte millestki

No nii tihedalt tihe on see eluke.
Möödund esmaspäeval jäi L haigeks - lasteaias tõusis palavik. Nii me siis selle nädala kodus palavikutanud oleme. Näputäis kurguröginat juurde. Õnneks nüüd vaid rögin jäänud. Reedel helistasin perearstile, et tuleme näitame. Tal aga reede, esmaspäev ja teisipäev nii tihedalt täis, et ei tea millal koju saavad - haigeid nii palju. Äh - ei tahagi nagu sinna haiguste koldesse minna. Äsja tervenenuna.

Muidu aga tiksub kõik omas rütmis. Rütmis, mis on uskumatult kiire. Kui õhtul hakkan mõtlema, et mis nüüd siis tehtud sai, siis .... khmmm .... nojah. Aga oleks tegelikult vaja seda ja toda ja viiendat. Üks on kindel - kevade lõhna on tunda. Eriti päiksega. Heaaaaa :) Mjaaaa. Üheks kindlaks enam-vähem kevadekuulutajaks on sõber J sünnipäev, millest saime eile toredasti osa. Suurem kuulutaja - meie L sünnipäev, milleni on veel suts aega. Ja siis on aprill juba? No tõesti appi.

Lonkan nüüd parem vanainimeselikult aja kiiruses filosofeerides vaatama, mida saaks magava pere kõrval siba ära teha, et pisitilluke linnuke tänasesse päeva kirja saaks

Naised - rõõmsat päeva meile! ;)

Lumine post

Fakt on see, et elu on väga lumine. Hurraaaa. Tuiskab ja sajab ja minu kuivav pesu rõdul on paksu lumekihi all. Raputan aga puhtaks ja toon tuppa tahenema (õnneks on lumest olenemata nad ikka peaaegu ära kuivanud).

Vahepeal toimus jälle nn vorstivahetus: reede õhtu - laupäeva hommik viibised meie 2 puslikut tädi A juures (kus meie herr abikaasaga käisime - räägin hiljem), laupäeva õhtu - pühapäeva hommik viibisid H ja J meie pool. Tegemist palju, söögiisud head, magasid ok .... no mida sa hing veel soovid :)

No ja veel. Suured tänud Signele, kes millalgi ammu rääkis sellest aparaadist oma blogis ja hiljuti andis mulle julgust ka veel msn teel. Et siis .... meil on uus koduloom. Ahhaaa. Ohooo. Looma nimi on .... leivaküpsetusmasin. Nüüdseks 2 korda katsetatud:
1. eile hommikul sepik, mis tuli üsna leiva maitsega. Rohkem leib oleks siis, kui oleksin rukkijahu kasutanud. Mina tegin aga VeskiMati durumjahust.
2. taimeri katsetamine ja puuviljaleib - õhtul panin asjad sisse ja hommikul kell 9 asusime sooja saia sööma. Retsepti sai osaliselt muudetud: näiteks polnud kodus muskaatpähkli puru - asendasin kaneelipuruga, polnud kuivatatud puuvilju - panin koduseid kuivatatud õuna.

Peab tõdema, et katsetamist on veel kuhjaga, aga mina juba rahul. Ehkki olen ka muidu pärmitaigna tegija ja küpsetaja, siis nüüd saab vahelduseks väga lihtsalt ka mõne saia/sepiku/ja loodav väga et leiva moodi asja soojaks hommikusöögiks valmistada.

Palju paisid, lund ja päkapikuootust kõigile :)

Ja näe ... sattusingi hoogu. Teisipidi. St kirjutamislaine.

Aga asjast .... vahest ma mõtlen ilmaasjade peale. Et miks on miski nii ja ei ole teisiti. Või et miks on mõni inimene just selline nagu ta on ja miks ma lasen ennast sellest härida. Kuigi üsna võõras mu jaoks ja peaks suht suva ta'st olema. Aga no näe ... ei saa, pean ikka ohhetama ja ahhetama ja kobisema ja suts mürgine olema. Vähemalt mõtetes. Sest tõeliselt turri ajavad mind inimesed, kes peavad end igas poosis ja võimalusel upitama, rääkima kui edukas/tark/ilus/andekas tema, tema lapsed, tema lehma lellepoeg või kes iganes on, aga ... aga tegelikult on ta täitsa tavaline ja vaat et paljudest nö ei-midagi inimestest oluliselt nõrgemad, rumalamad, labasemad .... Hoolimatusest ei hakka parem rääkima.

Masendavalt palju on selliseid. Õnneks enam on aga enda olemusega tutvunud inimesi, kes ei vaja pidevalt teiste silmi enda peale. Edu elutarkadele!

Ajaloo tarbeks

Täna oli selle aasta suve järel 1. hommik, kus tuli auto vaateväli jääkihi alt välja kraapida. Lapsed rõõmustasid - talv (ja järelikult ka päkapikud) pole enam kaugel.

Sel reedel tuleb Tartu Kaubamaja ostuöö. Kaalun Apollo külastamist. Ehk saab kingitustega algust teha :O

Vahepealsesse aega mahtus nii mõndagi:
* möödund laupäeval kogu perega Wall-E'd vaatamas. Tublid lapsed - pidasid vastu, sest saal oli täiesti täis ja film oli mõeldud ehk veidi suurematele (väikeste jaoks jäi tegevust natu väheks);
* et meie ülitore tädi kutsus puslikud enda poole ööseks, siis sai laupäeva õhtul veel kinos käidud - herr abikaasaga Muumia: Draakonkeisri hauakamber. Üsna oodatava sisu ja lõpuga, aga mõnusalt vaadatav. Kojutulemisse mahtus veel ka tartuffilt läbi põikamine ja kuuvarjutus.
* pühapäev - natuke muud ja palju marju. Ikka punaseid. Sõstraid. Ja olgugi, et neid jäi paar põõsast veel, siis selleks aastaks küll. Sest 1. ma ei viitsi enam mässata ja 2. meil on üle 30 l puhast ja ca 5 l kiiremini realiseerimist ootavat mahla.
* 2 päeva tööl möödusid siuh-säuh. Mitmete asjaolude tõttu mõtlen, et ehk teen isegi katset. Töötada vahel kodunt. Mitte iga päev, vaid vahetevahel (päevadel, mil on vaja omaette nikerdada). Selliseid päevi juba minu töös jagub. Proovida ju võib.

Aga nüüd jutud jätta ja maratoni jätkata. Kudumaratoni, sest olümpia hakkab lõppema.
Jeee-jeee-jeee, suur aitäh Kanterile ning Jaansonile ja Endriksonile fantstiliste elamuste eest!

Vihmas

Vihmane periood meid tabanud: täna ja eile ja üleeile. Õnneks üleeile mõistlikult ning saime sõdurpoisil M külas käidud. Kuperjanovi ÜJP-s. Lahe. Ja tubli M, kes ka terviseprobleemidest hoolimata on kogu hinge ja füüsisega asja juures.

Enne vihmatamist sai maalt mõned punasesõstrad korjatud. Mõned panged. Ja nüüd paar õhtut-ööd mahla tehtud. Ehk siis 16 l keldrisse talve ootama ja 5 l keldrisse-külmkappi lähimal ajal tarbimiseks. Tänane kohustuslik menüü: mannavaht punasest sõstrast :)

Ja see ei ole veel kõik - kui ilm võimaldab, siis saaks veel samapalju marju sisse teha. Või 2 korda sama palju.

Lugesin üle pika aja veidi omeenda blogi. Teiste omi loen iga päev (või noh siis kui uus postitus tuleb), aga enda oma suurt mitte. Kuigi vahel peaks/võiks. Meenutamaks, mis kuidas läks ja mis tunded olid.
Tänased tunded igasugused: vana korter on ajalugu (rahulikku elamist uutele asunikele), uues korteris paar nädalat sees elatud. Mis aga ei tähenda, et kõik seal korras oleks. Nii mõnigi kott ja karp tahab veel lahtisorteerimist. Tasapisi-tasapisi.
Lapsed on vähemasti igati rahul - magavad oma uues voodis rõõmsalt ja rahulikult ning suuremate intsidentideta. Magamistuppa sai küll toodud oma vana voodi, aga uues kohas tundub see oluliselt laiem :) Ehk siis veidi veel ja elu nautima.
Möödund nädalavahetusel võtsime A-ga ette taas Petseri-retke (nii nagu aasta tagasigi). Väga mõnus-turgutav oli. Palju toredaid inimesi, nii mõnedki juhuslikud kohtumised tuttavatega, õhtuks valutavad jalad :) Pühapäeval Mõla kirikusse maanteelt kõmpides olin jube kindel, et 1 kohast saab otsemat teed kohale. Tulemus: tee kadus ära, ronisime pikas märjas rohus kingad näpus kuni õnneks leidsime veel mingi rajakese. Kohale me jõudsime ja nalja sai :) Lapsepõlvemaitselisi metsmaasikaid leidsime ka. Ja vihma saime kuhjaga.

Tere, päev!

Panen kohe igaks juhuks kirja - ehk siis jäävad asjad normide piiridesse.
1. Hommikul siba-siba bussile. Kõik kenasti, kuni oli soov bussilt maha saada. Läksin kenasti 1. ukse juurde (saan aru jah, et oli vale otsus) - juht uksi ei avanud. Kiirelt KE-lt käest kinni ja keskmise ukse juurde - juht sulges uksed. Krrrr ma ütlen. No ei näinud ta muidugi. Õnneks mu suht kõva häälega ja kurjalt hüütud "Ehk lasete meid ka maha? Aitäh!" peale avas uksed.
Edasi lonkides tabas tunne, et see oli alles algus.
2. Poiss kenasti lasteaias ja mina tööle kõndimas. Mõtlesin, et lähen täna teisest uksest sisse (saan aru jah, et oli vale otsus). 2 sammu astumist ja sahaaaaa - kingal konts alt. Ei no tule eile meile. Lonkats-lonkats sai siiski 5. korrusele ronitud ja suht sirge seljaga varajastest kolleegidest möödutud. Diagnoos kingale - pole mõtet parandada. Jumal tänatud, et mõni aeg tagasi mul ühed teised kingad NATUKE katki läksid ja nood tööle jäid. Nüüd mul valida väga ja natuke katkiste kingade vahel.
Kõik. Nüüd istun 1 kohal ja töötan. Ja ei tee midagi uut. Igaks juhuks. Ja ootan palgapäeva. Sest kingade valik mul nüüd suht olematu. Nagu poes mõistlikku valikut oleks. Aga kes käskis jala nii suureks kasvatada ja nii palju astuda. Äh?

Kevadväsimus

Ma arvan, et mul on kevadväsimus. Mjah - kellel ei oleks. Aga olemine on igatahes kiiksuga - pool päeva olen triks-traks, teen tööd, reaalselt ja mõtteis aktiivne, aga siis .... urrrr .... ei suuda midagi. Ainuke mõte - keeraks pikali ja tukuks. No on elu.
Kuduelu ka soiku jäänud: ideid nagu on, aga konkreetselt ei ole ka, tahaks midagi, aga tegema ei jõua. Loodetavasti vaid paus. Veidiks ajaks. Sest eks lähe õhtuid vaja ka muudeks asjadeks: paneme tapeeti ja siis osa kakun maha ja panen uuesti. Ei friikle, vaid püüan sutsukenegi suuremaid jamasid veel lappida. Iseenda silma jaoks suuremaid.

KE ja L on mingid mängud, mille tekkelugu pole ma tuvastanud. Näiteks kutsub KE õekest Teie Kõrgeaususeks. "Mida Teie Kõrgeausus soovib?", "Jah, Teie Kõrgeausus!". Lisaks on mõlemal tekkinud kindel soov saada tagasi titaks. Nii räägitakse aegajalt titakeelset juttu, ei osata kõndida (emme tassigu :O) ja kuulda võib ka titanuttu. Ja mina juba rõõmustasin, et titaaeg saab otsa. Heheee :P

Homme aga lasteaeda arenguvestlusele. Ja ülehomme arstile, ja ....

Märts lännu

Läks tormide/tuiskude/suurte lumehangedega. Läks meie viirusest paksude peade-ninade-kurkudega. Läks minu uue töökoha esimese kuuna. Läks meie Laura 3-aastaseks saamisega.

Ja aprill tuleb veel ilusam. Raudselt.

• Täna põikasin korra ühte second hand poodi. Piilusin-vaatasin-katsusin. Ära minnes tuli müüja minu juurde: "Vaata-vaata, tütreke! Mida sa otsid?" Väljusin naeratades.
• Lippasin eile kiire-kiiresti töölt koju. Maakeeli seletades Pauluse kiriku kandist kesklinna. No ja uskuge või mitte, aga kella 17.30 paiku liikusin ma sel trajektooril jalgsi sama kiiresti kui autod mu kõrval. Sutsuke nemad ette ja mina jälle järgi ja nemad ette, mina järgi. Ütle veel, et autoga sõit on aja võit :O
• Täna arsti juures palus arst KE-l hoolikalt hingata (kuulas kopsusid). Poiss nikerdas ja katsetas, aga väga hästi välja ei tulnud. Mina: "Kas sa ei oska enam hingata?" KE: "Ei oska jah. Hing läks ära!"

Kevadised mõõdud:
KE (5 a 1 k) - 118 cm / 23 kg
L (3 a) - 100 cm / 17 kg

No ime ka, et kui nad mul mõlemad põsti olles süles, siis mu põlved annavad tunda. 40 kg lisaks pole üldse nalja asi.

Laps teab, mis on hea

Ostsin taas nn toorpiima (uh, kuidas see sõna mulle võõras on). Ehk siis külmkapis piim pakis (poe kaup) ja piim pudelis (taluniku kaup). KE tirib muudkui pudelit lauale - see on parem. On muidugi. 1,5 l läks nagu niuhti. Eile sai siis 3 l varutud. Näis kauaks.

Pean oma käike nüüd veidi rohkem organiseerima. Et kodus oleks pea alati head piima. Peres ju 3 piimaarmastajat.

Kui aega üle

Omamoodi elu, kui lapsed on haiged. Sest nad magavad. Palju magavad. Pidevalt magavad. Mina käin ümber nende ja kraadin ja topin rohtu ja jahutan ja katan ja vaatan, mis saab (Laural täna mitu korda 39,5-ni palavik jõudnud). Ja loen imelikke asju. Näiteks OPist kuuldud uue luulekogu "Äramõte" autori Maria Lee kohta. Mina ja luule? Oh ei .... ei klapi kokku. Aga mina ja uurimine klapime. Tegemist üsna põneva tugeva kirjandusliku taustaga noore inimesega.
Nüüd aga taas tõbilaring.

Kui arvutit pole

... siis mängime meie lauamänge, teeme ristsõnu, harrastame rebimistehnikat jms. Sest meie truu kaaslane otsustas peale 5 a usinat tööd sussid püsti ajada. Diagnoos: toitekas väsind.

Eile õhtul mõtlesin, et kas täna hommikul tööl julgengi meilipostkasti lahti teha (äkki milioon kirja). Õnneks nii hull polnud. Ja meilid ja blogid ja foorumite tähtsad asjad juba loetud.

Kui nüüd pildid saaks ka fotokast kätte. Ja osad asjad juurde pildistatud. Ja need siia-sinna üles pandud. Vaat siis võiks selle nädala edukaks nimetada :)

Külm ilm ei hüüa tulles

Oli plaan täna pärast pikemat pausi tegelased taas lasteaeda/hoidja juurde viia. Algus oli ilus (lapsed ärkasid suurema hädata), vantsisime vapralt õue ...... jesssss - autol uksed avanesid. Ja seejärel köss .... autol aku söss mis söss. Nii me jälle tuppa vantsisime. Ja oleks siis külma - ilm.ee näitab hetkel -7 C. Külm või asi. Hea, et mul puhkus on. No näis mis tänastest võimastest plaanidest realiseeritud saab :O

Pilt pärit: http://ilm.ee/tartu

Matsudega tuligi

... uus aasta. Meie jaoks traditsiooniliselt minu õe Anneli perega nende pool. Rakettide, maitsva söögi, šampuse, teleka ja rohke jutuga. Nii nagu jõuludki (jõulude puhul puuduvad vaid raketid ja šampus :)) Selline mõnus olemine - suurimad tänud!
Sel aastal koperdasime herr kaasaga öösel koju - lapsed jäid võõrustajate poole tuttu. Uh sai magada :) Tervelt 5,5 h :P

Vana aasta kohta veel mõndagi vaja pajatada. Ajaloo tarbeks. Ehk lähipäevil. Või veel mitte. Jõuluaeg pole ju veel lõppend.

Viimastel päevadel lugesin rohkelt lubadusi/mõtteid, mida paljud teist ja paljud teisedki lubasid 2008. aastaks. Päris vahva oli. Palju edu teile! Loodan väga, et vähemalt 69 % läheks täide. Mina loodan vaid üht - et sellist aastat, nagu 2007, enam ei korduks. Liiga raske. Liiga masendav. Liiga palju kaotusi. Liiga palju ....

Pai ja kalli kõigile lugejatele!

Uni

Täna nägin unes Kalakajakat. Noh, et mina õppisin koolis ja meil olid imelikud tunnid, millest osade õpetaja oli just tema (a'la loovus ja kuidas nn titeklotsidest teha igasugu imesid jms). No mis ma oskan kosta.