Eks ikka ajaloo tarbeks :)
Esmaspäev 01.03.2010
Lasteaiaga uisutamas. Sel korral olin mina kaasas (mitte uisutamas :)), sest hommikusse pidin mahutama veel ka hambaarstivisiidi (ikka selle hambajama pärast). Poisid kihutasid meeletult, uisutamise lõpus käidi wc-s kätekuivatusmasina all pead kuivatamas ja lasteaias tuli poolmärg särk seljast kiskuda.
Teisipäev 02.03.2010
KE rühma kooliminevad lapsed käisid Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumis tutvumispäeval. Selles koolis seetõttu, et lasteaiale kõige lähemal ning juba mitu aastat kooli ja lasteaia vahel mõnus koostöö olnud. Väga äge oli, isegi sugulast H nägid mitu korda. Varasematest lasteaiakaaslastest rääkimata. Halvana tõi KE välja suure lärmi ning tõuklemise rõivistus. Klassi jõudes oli aga lahe.
Neljapäev 04.03.2010
KE tervisepäeval. Ehkki ta pole sportlikult teab mis tugev ja saavutused jäid ehk nappideks, oli tunne hea ja päev mõnus. Diplomil kirjas:
pikkus - 133 cm, kaal - 29,8 kg, 150 m jooks - 35,6, paigalt kaugushüpe - 130 cm, täpsusvise - 3-st 1.
Mina aga (H kaenlas) käisin TERA tutvustaval päeval. Uudishimust. Kahjuks eriti pikalt ei saanud kriuks-viuksuva H tõttu olla, kuid nii mõnegi vastuse sain.
Pühapäev 07.03.2010
Suure sõbra J sünnipäev. Mis muud kui 7-aastaseks saamine. Pidu kodune ja mõnus.
Nädalasse oli planeeritud ka H arstivisiite, mis tema haigeoleku tõttu lükkusid edasi.
laupäev, märts 20, 2010
Elukesest enesest
Oh jah ... ei hakka ma ennast kordama, aga see elukene veereb ikka kole kiiresti küll. Ja nii kui arvan, et võiks ajaloo tarbeks siia ka kirja panna, siis ... säuh ja jälle nädal möödas ja aega pole. Kui keegi oskab mulle Tartus soovitada kursust, kus õpetatakse ajaplaneerimist 1 emmehullu imiku ja 2 muidu aktiivse eelkooliealise lapse emale, siis olen väga tänulik.
Aga asjast (ehk siis olulisemad hetked):
Laupäev 06.02.2010
Hilinemisega jõudsime Anneli sünnipäevale. Hilinesime üsna märgatavalt - nädal aega. Meie autoloks hakkas jukerdama, mis tähendas pea terveks kuuks autota olekut. Siinkohal veelkord suured tänud kompaniile A&A, kes laste transportimisel suureks abiks olid.
Teisipäev 09.02.2010
Meie KE sai 7-aastaseks. Rühmaga käisid Vanemuise Kontserdimajas "Bandu-Bandu"'t kuulamas-vaatamas, lõunasöögi kõrvale sünnipäevalapse toodud kommid ja puuvili ("Emme - torti pole vaja teha! Sa ei jõua - sul palju tegemist!") ning õhtul sünnipäevamöll Annelinna Rüblikus. Oh kuis suutis kõik see kokku õhtuks ära väsitada :)
Pühapäev 14.02.2010
Käisime Thomast vaatamas. Esimene kodune külastus.
Reede 19.02.2010
Kadri (hää inimene) hõikas kullakeste foorumis ja mina haarasin võimalusest. Ehk siis käisime teatris "Huntlutsu" vaatamas. Etendusele saabusin mõningase eelarvamusega. No ikkagi ju Luts ja Unt. Et eks raske saab olema. Aga väga vahva oli hoopis. Tükk oli parajalt naljakas, tõsine ja tempokas. Kahjuks pidin veidi enne lõppu koju sibama (herr abikaas pidi tööle kihutama). Aga see ei muutnud enesetunnet ja elamust :)
Laupäev 20.02.2010
Jubekülm ilm. KE, kes võtab osa lasteaias läbiviidavatest inglise keele tundidest, oli kutsutud tundides õpitud laule sisse laulma. Ehk siis koostas MTÜ Arenguselts vahva inglisekeelsetest lastelauludest koosneva plaadi. Kõik see toimus Jo-le-mi stuudio ruumides. Väga põnev kogemus.
Pühapäev 21.02.2010
KE järjekordne jalgpallivõistlus Kesklinna kooli võimlas. Istusin sel korral kogu selle aja (3 h) kohal, L kauples kaasa, mis aga tähendas, et tal hakkas üsna pea igav. Õnneks oli fännide hulgas veel samaealisi tüdrukuid, kellega koos siis ringi konnati :P
Laupäev 27.02.2010
Käisime koos Anneliga koolitusel. Annelil kõik väga õiges võtmes kirja pandud - loengu pealkir ja sisu ei klappinud kahjuks. Sellest hoolimata on mul väga hea meel, et Lelula selliseid tasuta koolitusi läbi viib. Loodan, et ka edaspidi ning et leidub veel põnevaid teemasid, mida kuulata.
Kiirkäigul oli meie veebruar just selline. Ärgem unustagem siia sisse põimida veel ka mu hambajamad.
Aga asjast (ehk siis olulisemad hetked):
Laupäev 06.02.2010
Hilinemisega jõudsime Anneli sünnipäevale. Hilinesime üsna märgatavalt - nädal aega. Meie autoloks hakkas jukerdama, mis tähendas pea terveks kuuks autota olekut. Siinkohal veelkord suured tänud kompaniile A&A, kes laste transportimisel suureks abiks olid.
Teisipäev 09.02.2010
Meie KE sai 7-aastaseks. Rühmaga käisid Vanemuise Kontserdimajas "Bandu-Bandu"'t kuulamas-vaatamas, lõunasöögi kõrvale sünnipäevalapse toodud kommid ja puuvili ("Emme - torti pole vaja teha! Sa ei jõua - sul palju tegemist!") ning õhtul sünnipäevamöll Annelinna Rüblikus. Oh kuis suutis kõik see kokku õhtuks ära väsitada :)
Pühapäev 14.02.2010
Käisime Thomast vaatamas. Esimene kodune külastus.
Reede 19.02.2010
Kadri (hää inimene) hõikas kullakeste foorumis ja mina haarasin võimalusest. Ehk siis käisime teatris "Huntlutsu" vaatamas. Etendusele saabusin mõningase eelarvamusega. No ikkagi ju Luts ja Unt. Et eks raske saab olema. Aga väga vahva oli hoopis. Tükk oli parajalt naljakas, tõsine ja tempokas. Kahjuks pidin veidi enne lõppu koju sibama (herr abikaas pidi tööle kihutama). Aga see ei muutnud enesetunnet ja elamust :)
Laupäev 20.02.2010
Jubekülm ilm. KE, kes võtab osa lasteaias läbiviidavatest inglise keele tundidest, oli kutsutud tundides õpitud laule sisse laulma. Ehk siis koostas MTÜ Arenguselts vahva inglisekeelsetest lastelauludest koosneva plaadi. Kõik see toimus Jo-le-mi stuudio ruumides. Väga põnev kogemus.
Pühapäev 21.02.2010
KE järjekordne jalgpallivõistlus Kesklinna kooli võimlas. Istusin sel korral kogu selle aja (3 h) kohal, L kauples kaasa, mis aga tähendas, et tal hakkas üsna pea igav. Õnneks oli fännide hulgas veel samaealisi tüdrukuid, kellega koos siis ringi konnati :P
Laupäev 27.02.2010
Käisime koos Anneliga koolitusel. Annelil kõik väga õiges võtmes kirja pandud - loengu pealkir ja sisu ei klappinud kahjuks. Sellest hoolimata on mul väga hea meel, et Lelula selliseid tasuta koolitusi läbi viib. Loodan, et ka edaspidi ning et leidub veel põnevaid teemasid, mida kuulata.
Kiirkäigul oli meie veebruar just selline. Ärgem unustagem siia sisse põimida veel ka mu hambajamad.
kolmapäev, märts 03, 2010
Ühel tulevad, teisel lähevad
Mul on oma tarkusehammastega mingi eriline suhe. Eelmise eemaldamine tekitas juba parajat jama (no loe siit kui ei usu). Sel korral aga hoopis selline lugu ....
2009 a lõpus hambaarst märkis, et 2010 veebruar-märts tasub alumine tarkusehammas välja tõmmata, kuna ta hädine välja näeb ning parandamismõte puudub. Tol hetkel mõtlesin, et ok-ok ... aega on. Aeg aga lippas. Mõnel korral tundsin, et seesamune hammas õrnalt tuikab. Ok ... pole hullu. Aga 23. veebruaril läks hulluks. Valutas päeva, valutas öö ja valutas teisel päevalgi, mis aga (nagu nimelt) oli puhkepäev.
Egas muud kui hakkasin otsima vabatahtlikku hambaarsti, kes tahab vabariigi sünnipäeval hädalist abistada. Leidsin. Läksin kohale. Tehti tuimestus - hästi ei mõjunud. Tehti veel - ikka mingi koht tahtis minust seinale ronijat teha. Veel veidi tuimestust ja siis ..... tõmbama. Aga mis ei tule, see on mu hammas. Mis ma ikka pikalt heietan .... kammaja kestis taas 1 h ja minul kõik kohad valusad. Arstil lendas higi, minul pisarad, arstionu tegi mulle isegi pai. Lõpuks oli kõik. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.
Möödub päev, teinegi - valu ei anna tagasi. Valuvaigisti valuvaigisti järel. Muidu ei suuda olla. Laupäeval (3 päeva möödunud) valutas kogu suu jätkuvalt ja mitte vähe. Kodune seltskond saatis mu valvearstile näitama. Diagnoos - põletik. Puhastati ja kutsuti esmaspäeval tagasi.
Kätte jõudis esmaspäev. Eelnevad päevad möödusid valuvaigistite vahel tundide ja minunite lugemisega. Taas puhastati, pandi rohtu ja kutsuti komapäeval. No ja siis ma mõtlesin, et ma vist hakkan surema - hambatõmbamisest pea nädal möödas, tabletipakk tabletipaki järel aga ikka valutas ja valutas ja valutas. Väga valutas. Järjest hullemini. Nutmisest ka ei olnud kasu - veel hullemaks läks. Nii ma soigusin. Selle sõna kõige täpsemas tähenduses, sest samal ajal jäi meie H haigeks. Suur palavik ja magas vaid süles. Nii öösel kui päeval. Kui aus olla, siis ma ei mäleta nendest päevadest suurt midagi. Nagu poleks olnudki.
Kätte jõudis kolmapäev (täna). Valvearst vaatas ja kuulas mu muret ja märkis, et mu lugu on nende targa õpiku jutt. Ehk siis olukord meditsiinilises mõttes väga tavapärane. Prognoosis veel 1 nädala jagu piinasid. Siiski pani uut rohtu sellesse kolejamasse auku. Ja see ... AITAS. Ma pole peale seda valuvaigistit pidanud võtma. Minust on taas saanud INIMENE. See on uskumatu.
Ka poja H muredele leidsin põhjuse. Hambad. Tulevad. Ülemised. Eks sellest suur rahutus ja palavik.
2009 a lõpus hambaarst märkis, et 2010 veebruar-märts tasub alumine tarkusehammas välja tõmmata, kuna ta hädine välja näeb ning parandamismõte puudub. Tol hetkel mõtlesin, et ok-ok ... aega on. Aeg aga lippas. Mõnel korral tundsin, et seesamune hammas õrnalt tuikab. Ok ... pole hullu. Aga 23. veebruaril läks hulluks. Valutas päeva, valutas öö ja valutas teisel päevalgi, mis aga (nagu nimelt) oli puhkepäev.
Egas muud kui hakkasin otsima vabatahtlikku hambaarsti, kes tahab vabariigi sünnipäeval hädalist abistada. Leidsin. Läksin kohale. Tehti tuimestus - hästi ei mõjunud. Tehti veel - ikka mingi koht tahtis minust seinale ronijat teha. Veel veidi tuimestust ja siis ..... tõmbama. Aga mis ei tule, see on mu hammas. Mis ma ikka pikalt heietan .... kammaja kestis taas 1 h ja minul kõik kohad valusad. Arstil lendas higi, minul pisarad, arstionu tegi mulle isegi pai. Lõpuks oli kõik. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.
Möödub päev, teinegi - valu ei anna tagasi. Valuvaigisti valuvaigisti järel. Muidu ei suuda olla. Laupäeval (3 päeva möödunud) valutas kogu suu jätkuvalt ja mitte vähe. Kodune seltskond saatis mu valvearstile näitama. Diagnoos - põletik. Puhastati ja kutsuti esmaspäeval tagasi.
Kätte jõudis esmaspäev. Eelnevad päevad möödusid valuvaigistite vahel tundide ja minunite lugemisega. Taas puhastati, pandi rohtu ja kutsuti komapäeval. No ja siis ma mõtlesin, et ma vist hakkan surema - hambatõmbamisest pea nädal möödas, tabletipakk tabletipaki järel aga ikka valutas ja valutas ja valutas. Väga valutas. Järjest hullemini. Nutmisest ka ei olnud kasu - veel hullemaks läks. Nii ma soigusin. Selle sõna kõige täpsemas tähenduses, sest samal ajal jäi meie H haigeks. Suur palavik ja magas vaid süles. Nii öösel kui päeval. Kui aus olla, siis ma ei mäleta nendest päevadest suurt midagi. Nagu poleks olnudki.
Kätte jõudis kolmapäev (täna). Valvearst vaatas ja kuulas mu muret ja märkis, et mu lugu on nende targa õpiku jutt. Ehk siis olukord meditsiinilises mõttes väga tavapärane. Prognoosis veel 1 nädala jagu piinasid. Siiski pani uut rohtu sellesse kolejamasse auku. Ja see ... AITAS. Ma pole peale seda valuvaigistit pidanud võtma. Minust on taas saanud INIMENE. See on uskumatu.
Ka poja H muredele leidsin põhjuse. Hambad. Tulevad. Ülemised. Eks sellest suur rahutus ja palavik.
Rõõmu mulle ja Sulle
Lapiliisu blogist leidsin toreda ettevõtmine. Kuidas ma siis osa ei võta :)
Reeglid: 3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.
Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.
Reeglid: 3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.
Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.
Tellimine:
Postitused (Atom)