Neljapäev, november 06, 2008

Ja näe ... sattusingi hoogu. Teisipidi. St kirjutamislaine.

Aga asjast .... vahest ma mõtlen ilmaasjade peale. Et miks on miski nii ja ei ole teisiti. Või et miks on mõni inimene just selline nagu ta on ja miks ma lasen ennast sellest härida. Kuigi üsna võõras mu jaoks ja peaks suht suva ta'st olema. Aga no näe ... ei saa, pean ikka ohhetama ja ahhetama ja kobisema ja suts mürgine olema. Vähemalt mõtetes. Sest tõeliselt turri ajavad mind inimesed, kes peavad end igas poosis ja võimalusel upitama, rääkima kui edukas/tark/ilus/andekas tema, tema lapsed, tema lehma lellepoeg või kes iganes on, aga ... aga tegelikult on ta täitsa tavaline ja vaat et paljudest nö ei-midagi inimestest oluliselt nõrgemad, rumalamad, labasemad .... Hoolimatusest ei hakka parem rääkima.

Masendavalt palju on selliseid. Õnneks enam on aga enda olemusega tutvunud inimesi, kes ei vaja pidevalt teiste silmi enda peale. Edu elutarkadele!

2 kommentaari: