Oleks vaja suvest veel mõned käigud jäädvustada, oleks vaja oma asju korrastada, oleks vaja .... aga ma ei suuda hetkel. Vaim puudub ja lihast ja luust käib läbi väsimus.
Tööle naastes kohtusin 105 asjaga, millega nüüd maadlen. Ma oleksin vist surnud, kui ei oleks meie tädi A-d, kes vaid naeris, kui sai teada, et üleöö on tal päeval veel 2 suslikut jälgida vaja. Ja jälgib ja jändabki nendega. Ja mina tunnen end halvasti, et meie äkkelupööre jälle nii äkki käis. Oh küll :S
Isa on haiglas. Tööd on palju. Endal igasugu segadused.......Täna tundsin, et ma elan mulli sees. Sellise mulli, mis ei luba pahadel asjadel minu sisse tulla. Jäävad umber minu hõljuma. Ellu jäämise instinkt vist. Sest kui hetkel kõik mured enda sisse lasta, siis läheksin katki. Krõksti. Ma pean olema tubli ja ma olen tubli. Iseenda ja teiste jaoks. Ainult et mull ei lõhkeks.
3 kommentaari:
Rasked ajad lähevad mööda, tuleb lihtsalt hambad risti vastu pidada! Ma arvan, et Sa saad hakkama :) Ja oled siis veel tugevam...
Oh, mis ei tapa- teeb tugevaks (see on suslikute-jutu juurde) :P
Tubli, et mulli "ehitasid", seda on praegu hädasti vaja... (vot mina tunnen, et olen täiesti "alasti" :S aga ma saan sinult tuge)
Eks ole jah nii, et rasked ajad on selleks, et veel ilusam, targem ja tublim olla. Tulevikus. Aga raskel ajal see paraku ei lohuta. Tee mis tahad.
Vähem muresid!!!
Postita kommentaar