Kingitus iseendale

Otsustasin, et sel aastal ma pole originaalne ning teen nii nagu varemgi - ehk teen iseendale jõuludeks kingituse :)
Kingitus on fantastiline - Terve Elu Kirjastuse Fred Jüssi kalender. Imeilusate looduspiltidega, trükitud ökopaberile ökovärvidega. Omapäraseks tegi selle kalendri ka see, et foto on iga nädala juures - st vasakul pool foto ja jutuke Fred Jüssi sulest ning paremal pool konkreetne nädal. Oh jah - parim, mida oskasin endale leida.

Teiste kingitusi veel ei näita. Meil ju jõulud pikaldased. Ehk siis kingid alles minu käes ;)

Kevadisest Tartust

Just selline tunne tekkis täna, kui hommikul vana ja uue kodu vahet traavisin - päike säramas, ilm soe ... justkui kevad tulemas. Säh sulle jõule :O

Aga olukorrast niipalju, et ma ikka veel haiguslehel, kuna
* Laural suus herpes, köha-nohu
* Karl Erikul köha-nohu
Täna lasteaia jõulupeole ikka silkame. Vaatame ja siis muljetame.

Ja remont edeneb väsinud teo tempos. Oh küll. Hekel on küll kole seal ringi vaadata, sest kõik on betoonine. Saaks juba värvima hakata .... oeh.

Ja tööturul vaatan ringi. Ja nuusin ja mõtlen ja tahaks arvata, et olen otsustanud.

Uni

Täna nägin unes Kalakajakat. Noh, et mina õppisin koolis ja meil olid imelikud tunnid, millest osade õpetaja oli just tema (a'la loovus ja kuidas nn titeklotsidest teha igasugu imesid jms). No mis ma oskan kosta.

Ringimängu ümber kõige

Pealkiri on segane, sest ka värgid segased. Täitsa lambist ja ilma lisadeta lõi Laurale eile palaviku. Püsib siiani. Piisavalt kõrge, et laps täitsa kuum oleks, ent piisavalt madal, et alla võtma hakata. Niiet vaatame mis sellega saab. See muidugi ei heidutanud meid sõpru ööseks kutsuma. Pikutavad hetkel siin 4-kesi reas. Jõuk mis jõuk.
Mis aga saab jõuludega - ei teagi. Võibolla oleme kodus, võibolla aga ka mitte. Vaatame, mida tervised teevad. Õnneks minul olemine juba parem. Kuigi ikkagi mitte ideaalne. Oh jah - liiga kaugele läks sel korral :S

PS Kingid aga valmivad :P

Oh seda hinge

Loe veel Oravakese blogi ma ütlen. Nüüd istun, hing laulab kaasa ja mina olen kutu. Heas mõttes. Saan elada sisse. Enda sisse. Mida mul just vaja ongi. Natuke rahu, vaikust ja olemist.

Kuulasin Cji Mai'd ka teistes variantides (kitarr, klaver, ...). Siiski on nn kelgukoerte variant minu jaoks parim. Kõrvale mõnusam.

PS. Muusika vaja üsna tugevalt laulma panna, kuna ukse taga kopsitakse mitte eriti vaikselt - trepikoja akende vahetus.

Kuidas osa lõngajuppe mehele sai

Näidake mulle palun üht kudu-heegeldajat, kel kodus lõngajuppe (ehk -ülejääke) ei oleks. No on-on. On minulgi. Ja kuna herr pojale ja tema sõber J-le on lasteaeda nühkida-poritada-lödistada kindaid vaja, siis nii need ka sündisid.

Materjal: 2-kordne Jil ja igasugu teised sama jämedusega villased või poolvillased lõngad
Vardad: 3,5 cm
Lõngakulu: ausõna - ei tea

Sõrmed sooja

Natuke nüüd käsitööjuttu minu poolt :) Olen vahepeal teinud igasugu pontsosid jms, kuid need pole hetkel minuga ning pildid-jutud jäävad ära. Küll aga tegin vahepeal 5 paari klapiga sõrmikuid. Tellimustööna.
Materjal: Jil
Vardad: 3 cm
Lõngakulu: 1 paarile umbes 100 g.

Päris parajalt pusimist. Aga väga vahva tegemine. Kindlasti teen 1 paari veel kingituseks. Sest nüüd saan rahus teha. Sest olen kodus. Lapsed haiged ja ka enda eest püüan hoolt kanda. Pikemalt ei taha rääkida - liig isiklik ja nats ka tööalane. Seega olen-puhkan-mõtlen-ravin.

Vaatame-vaatame

No vaatame-vaatame. Hetkel tundub, et tänane päev muudab mu tulevikku. Kõik oleneb lähematest tundidest. Suhtumisest. Teadasaamisest, kas kibestumisel on põhjust. Arusaamises, kus on hetkel minu koht päikese all. Mitmes mõttes.

Täitsa huvitav. Ent ootamine segab töö tegemist. Ning misiganes vastuse saamisel tahan õhtut mõtlemiseks. Mida mulle ofkoos ei võimaldata.

Hiljem lisatud: kahtlused olid õiged - on millele mõelda. Kui vaid oskaks. Kui vaid julgeks kõhutunnet usaldada. Kui vaid oleks mul teiste inimeste suhtes nii palju usaldust, nagu mõnedel. Kui vaid teaks ...

...

Suur aitäh teile kõigile! Kõigile, kes mind (meid) sel raskel ajal toetasid/toetavad. Mitte, et nüüd kerge oleks. Oh ei. Aga nüüd tuleb kuidagi uue eluga harjuda. Harjuda mõttega, et teatud asjad 100 % ei saa enam korduda, harjuda mõttega, et kui liigun Riiamäe mäes üles, siis lasteaeda ja mitte haiglasse isa vaatama. Haigla piirkonnast sooviks üldse mõni aeg kaugemale hoida. Lihtsalt ei taha sinna sattuda.
Piilusin mu blogi külastatavust ja 14. nov vaatas siia suur hulk inimesi. Mjah - isa surigi 14. nov ja õde A sel päeval juba kirjutas oma blogis kurvast uudisest. Mina aga mitte. Kuna need päevad on olnud kole segased - kolmapäeva hommikul läksin tööle ja koju jõudsin neljapäeva lõunaks. Tööd teha ma ei jõudnudki.
Tegelikult olen ma praegu täitsa rahulik. Uskumatult rahulik. Sest ma sisemiselt tunnen, et isaga on kõik hästi. Ta on rahulikult teel oma uude kodusse. Ja ootab, et ka meie oleksime vähemalt nii tublid kui me siiani olime. Seda tulebki mul püüelda. Selleks tulebki kõik rahulikult läbi mõelda. Selle eel tuleks aidata Laural terveks saada. Ja ema ja A-d toetada. Teaks vaid kuidas.

Ilusat teekonda

... isale pikal teel. Pikal teel kaugustesse (või hoopis lähedale). Teel ammu sinna läinud lähedaste juurde. Ole tubli ja tervita seal kõiki ja ütle, et meie mõtleme teie kõigi peale. Ja usume, et teil on ilus ja hea ja kerge.

Virisen

Oma blogi ja teen siin mida tahan. Vot tahan ja virisen. Nii palju kui tahan. Kas nüüd sellest virinast kasu on - no vaevalt. Õigetele inimestele virisemine ei aita. Katsetan, siis valedega.
AJUKAS on elada nii, et sa tegelikult ei ela. Tõmbled päev otsa, edasiminek minimaalne (st kuhjub rohkem kui laheneb), mure kurtmisele vastus - minul on ka raske (no ei lohuta see mind), koju komberdan poolkülili, remondis pole võimaline ei füüsiliselt ega vaimselt osalema, kodu segi kui mustlaste maja (ja jõudu pole parandada). Vat lastega suudan veel veidi tegelda ja kõmm ja uus päev ja otsast peale. Aju enam ei liigu (liiga väsinud), lahendust pole ja ei otsita. Minu viha vaheldub enesehaletsuse ja masendusega. Ja siis ma mõtlen, et miks ma seda teen. Sest koju ei saa jääda (krd laen) ja uute väljakutsete jaoks nõnna arg. Siiski mitte lootusetult. Sest tahaks elada. Tunda tööst, kodust jm rõõmu. Mitte masinstuda. Ehk siis uus eesmärk. Olgugi, et siin on supertoredad inimesed. Paraku see mu muresid ei lahenda.

Tulin täna tööle ja ...

... Google Reader'is ootas mind jube kuhi lugemata blogisid. Ja siis ma (oh seda häda küll) hakkasinma jälle mõtlema. Et miks mina midagi ei kirjuta; miks ma käsitööst üldse ei räägi; miks ma täna lohva-lohva tööle roomasin. Pähh!

Aga fakt on see, et lumi on maas (juhhai), vahelduva eduga lõpetan paari pontsot ja koon klapiga kindaid (mitte ükski nendest enda tarbeks) ja tunnen, et tahaks magada ja puhata ja mängida. No looda sa.

Õnneks on lapsed terved ja õhtul sööme kala!

Hakkab pihta

Einoh .... lihtsalt sõnu pole. Jälle periood, kus kisub ikka nii nihu kui annab. Hetkel põhiliin mul tööalane värk. Eelmisele postitusele lisandus täna minu hooletus + Laura sõnakuulmatus = läpakas sai niisutatud. Natuke liiga palju. Oletan, et korda teda ei saa. No krr tõesti. Sai lapsele x+y korda öeldud, et ei tohi pudeliga arvuti lähedal olla. Aga no iseseisva pliksu värk - ise teeb pudeli lahti. Nii kaua kui köögis süüa tegin, sai masin paraja lahmaka enda peale. Ja kui mina selle lõpuks avastasin ...

Nüüd olen nii augus, et mõelda ka ei suuda. Egas muud kui pean osa asju kuidagi taastama + arvet ootama. Nagu mul hetkel raha üle jääks :S

Pühapäev ei ole töömõtete jaoks! Vat ei ole. Aga pähe va sindrid ronivad. Lihtsalt kurvaks teeb. Sel nädalal kogesin tööl väga palju tundeid: rõõmu, kurbust, solvumist, masendust ja viha. Mitte just eriti ilus nimekiri. Püüan pidevalt mõelda, et kuidas muuta olukorda paremaks. Vat ei tea. Ja enam ei usu ka, et mul mingi muudatus õnnestub. Liiga paljude inimestega olen seotud. Igal sammul oodatakse, vajatakse, nõutakse minult midagi. Aga mina olen 1. Üksainuke. Lollakalt kohusetundlik. Ja õnneks parajalt tugevate kaitseomadustega. Enesekaitse. Vaimsel tasemel.

Nädalane puhkus ootab mind veel sellel aastal. Ehk saab natukenegi .... Siiski on uksed hetkel uuteks väljakutseteks praokil.

Elu käigud

Täna nägin üsna lähedalt, esmakordselt reaalis kuidas inimesele tehti kunstlikku hingamist. See oli kole. Kole just see, et kui õpetlikus filmis näidatakse-õpetatakse, siis võtad seda kui teooriat. Ka a'la krimisaated - et justkui lavastatud. Aga kui ikka kiirabi kihutab bussipeatuses kokku kukkunud inimese juurde ja kukub sahmima - vat siis on kole. Vanemad inimesed eemaldusid ristimärke tehes. Isegi eemalt läbi akna nähtuna oli elu mõtte teema taas päevakohane.

Sügis=haigused

No tõesti :S Päeval helistati lasteaiast, et KE magades oksendas. Sama juhtus L-ga õhtul (enne seda oli väga pirr-jorr virisev pliks). Mõlemal vaid 1 kord. Kas see on selleks korraks kõik? Kas me öösel saame magada? Mida homne päev toob?

Elu ei saa kohe üldse igav olla.

Lapsesuu - 08.10.2007

Öösel orienteerus KE taas magamistuppa minu kaissu (issi oli varahommikuni tööl). Hommikul ärkab poiss üles ja peab monoloogi: "Oeh - valge juba! Kes see on? Issi? Issi. ISSI! Enne issit ei olnud. Aga kus emme on? Õhtul oli emme veel siin. Emme läks vist ära." Emme oli üllatuseks teises toas :)

Hommikul kiire koduntminek. Laural vaja tädi poole võtta kaasa parajalt suur õhupall, mõmmi ja paar parankat. Poolel teel allaminekul (elame 5. korrusel) vaja minu sülle tulla. Üritan ühe käega koormatud last tasakaalus hoida, 2. käes mul raske kott. L:" Meil on raske!" Mina: "On jah" Laura kergendas mu vaeva suure ähkimise ja puhkimisega. Täpselt nagu Potsataja ja krokodill Gena.

Ravelry

Juhuuu. Sain Ravelry täisõiguslikuks kasutajaks. Uurisin ja nuuskisin ehk mõne minuti, aga ... oh kuidas tahaks juba kodused varud sinna üles panna (süsteem peab ju meil nüüdsest olema) ja pärast praeguste poolikute asjade valmimist rahulikult ringi tuustida. Jõulukingituste ideid oleks vaja. Natuke juba on, aga palju veel puudu. Ideedepuudust seal ei paista kohe üldse olevat.

Päevategu

Tänane päevategu oli - kodu sai koledamaks. Uus kodu. Sest kui seinal ei ole enam tapeeti, siis see on ju koledam. Ehk siis sai täna lastetoa ja osaliselt elutoa seinad vanast tapeedist puhtaks. Vannituba on ka juba plaaditu. Oh ja ah. Nii loodan, et järgmise nädalaga saavad suuremad lammutused-tolmutamised ära tehtud.

Õhtul praeguse kodu poole liikudes oli lapsed rahul - nii lahe oli remonti teha. Kuigi vedelesid pea terve päev mustal pärandal pikali ja ei osanud miskit teha. Näis-näis kaua nad on nõus sedasi kaasa tulema. Ok ... praegu lubatakse neil ka kiskuda ja lõhkuda, aga varsti enam mitte. Siis teeme tööd meeskonniti. Ehk siis 1 meeskond on lastega mujal. Murede ennetamise mõtted.

Sammuke edasi

Eile sai eelmise neljapäeva hullumeelsus osaliselt viimase lihvi - võtmed käes. Jaaajaaa. Ostsime. Uue kodu. Korteri. Suurema. Sellise vaatega. Nüüd vaja remonti teha. Ja minu pea sassis. Sest vanas (praeguses) kodus kaovad mul kõik asjad ära. Sest pole süsteemi. Peaks uues kohas aja maha võtma ja korraliku süsteemi looma. Siis ei pea vara hommikul inimesi tülitama ja uurima, kelle käes meie tagavaravõtmed on. Mitte kellegi. Ikka mu süsteemitutes kohtades peidus kuskil.

Aga bandega vist remonti ei tee. Eile olid kui vasikad kevadel - no mida iganes. Ka elektripliidi nupud said neil läbi krutitud. Peab vist korraliku (kõikvõimalike turvavärkidega) ostma. Ja autovaiba - KE idee. Ja uue lambi - L projekt. Ja kõike muud.