Suur aitäh teile kõigile! Kõigile, kes mind (meid) sel raskel ajal toetasid/toetavad. Mitte, et nüüd kerge oleks. Oh ei. Aga nüüd tuleb kuidagi uue eluga harjuda. Harjuda mõttega, et teatud asjad 100 % ei saa enam korduda, harjuda mõttega, et kui liigun Riiamäe mäes üles, siis lasteaeda ja mitte haiglasse isa vaatama. Haigla piirkonnast sooviks üldse mõni aeg kaugemale hoida. Lihtsalt ei taha sinna sattuda.
Piilusin mu blogi külastatavust ja 14. nov vaatas siia suur hulk inimesi. Mjah - isa surigi 14. nov ja õde A sel päeval juba kirjutas oma blogis kurvast uudisest. Mina aga mitte. Kuna need päevad on olnud kole segased - kolmapäeva hommikul läksin tööle ja koju jõudsin neljapäeva lõunaks. Tööd teha ma ei jõudnudki.
Tegelikult olen ma praegu täitsa rahulik. Uskumatult rahulik. Sest ma sisemiselt tunnen, et isaga on kõik hästi. Ta on rahulikult teel oma uude kodusse. Ja ootab, et ka meie oleksime vähemalt nii tublid kui me siiani olime. Seda tulebki mul püüelda. Selleks tulebki kõik rahulikult läbi mõelda. Selle eel tuleks aidata Laural terveks saada. Ja ema ja A-d toetada. Teaks vaid kuidas.
1 kommentaar:
jah, tahaks olla sama hea ja kuldse südamega, kannatlik, lihtne nagu meie isa.
Minul käivad ka ühed ja samad mõtted peas ringi: kes täna isa vaatama läheb (sina v mina?), mida võiks isa süüa tahta... Ja kuidas saab niimoodi olla, et esmaspäeval veel nägin isa ja nüüd teda enam pole...
Postita kommentaar