Hakkab pihta

Einoh .... lihtsalt sõnu pole. Jälle periood, kus kisub ikka nii nihu kui annab. Hetkel põhiliin mul tööalane värk. Eelmisele postitusele lisandus täna minu hooletus + Laura sõnakuulmatus = läpakas sai niisutatud. Natuke liiga palju. Oletan, et korda teda ei saa. No krr tõesti. Sai lapsele x+y korda öeldud, et ei tohi pudeliga arvuti lähedal olla. Aga no iseseisva pliksu värk - ise teeb pudeli lahti. Nii kaua kui köögis süüa tegin, sai masin paraja lahmaka enda peale. Ja kui mina selle lõpuks avastasin ...

Nüüd olen nii augus, et mõelda ka ei suuda. Egas muud kui pean osa asju kuidagi taastama + arvet ootama. Nagu mul hetkel raha üle jääks :S

Pühapäev ei ole töömõtete jaoks! Vat ei ole. Aga pähe va sindrid ronivad. Lihtsalt kurvaks teeb. Sel nädalal kogesin tööl väga palju tundeid: rõõmu, kurbust, solvumist, masendust ja viha. Mitte just eriti ilus nimekiri. Püüan pidevalt mõelda, et kuidas muuta olukorda paremaks. Vat ei tea. Ja enam ei usu ka, et mul mingi muudatus õnnestub. Liiga paljude inimestega olen seotud. Igal sammul oodatakse, vajatakse, nõutakse minult midagi. Aga mina olen 1. Üksainuke. Lollakalt kohusetundlik. Ja õnneks parajalt tugevate kaitseomadustega. Enesekaitse. Vaimsel tasemel.

Nädalane puhkus ootab mind veel sellel aastal. Ehk saab natukenegi .... Siiski on uksed hetkel uuteks väljakutseteks praokil.

Elu käigud

Täna nägin üsna lähedalt, esmakordselt reaalis kuidas inimesele tehti kunstlikku hingamist. See oli kole. Kole just see, et kui õpetlikus filmis näidatakse-õpetatakse, siis võtad seda kui teooriat. Ka a'la krimisaated - et justkui lavastatud. Aga kui ikka kiirabi kihutab bussipeatuses kokku kukkunud inimese juurde ja kukub sahmima - vat siis on kole. Vanemad inimesed eemaldusid ristimärke tehes. Isegi eemalt läbi akna nähtuna oli elu mõtte teema taas päevakohane.

Sügis=haigused

No tõesti :S Päeval helistati lasteaiast, et KE magades oksendas. Sama juhtus L-ga õhtul (enne seda oli väga pirr-jorr virisev pliks). Mõlemal vaid 1 kord. Kas see on selleks korraks kõik? Kas me öösel saame magada? Mida homne päev toob?

Elu ei saa kohe üldse igav olla.

Lapsesuu - 08.10.2007

Öösel orienteerus KE taas magamistuppa minu kaissu (issi oli varahommikuni tööl). Hommikul ärkab poiss üles ja peab monoloogi: "Oeh - valge juba! Kes see on? Issi? Issi. ISSI! Enne issit ei olnud. Aga kus emme on? Õhtul oli emme veel siin. Emme läks vist ära." Emme oli üllatuseks teises toas :)

Hommikul kiire koduntminek. Laural vaja tädi poole võtta kaasa parajalt suur õhupall, mõmmi ja paar parankat. Poolel teel allaminekul (elame 5. korrusel) vaja minu sülle tulla. Üritan ühe käega koormatud last tasakaalus hoida, 2. käes mul raske kott. L:" Meil on raske!" Mina: "On jah" Laura kergendas mu vaeva suure ähkimise ja puhkimisega. Täpselt nagu Potsataja ja krokodill Gena.

Ravelry

Juhuuu. Sain Ravelry täisõiguslikuks kasutajaks. Uurisin ja nuuskisin ehk mõne minuti, aga ... oh kuidas tahaks juba kodused varud sinna üles panna (süsteem peab ju meil nüüdsest olema) ja pärast praeguste poolikute asjade valmimist rahulikult ringi tuustida. Jõulukingituste ideid oleks vaja. Natuke juba on, aga palju veel puudu. Ideedepuudust seal ei paista kohe üldse olevat.

Päevategu

Tänane päevategu oli - kodu sai koledamaks. Uus kodu. Sest kui seinal ei ole enam tapeeti, siis see on ju koledam. Ehk siis sai täna lastetoa ja osaliselt elutoa seinad vanast tapeedist puhtaks. Vannituba on ka juba plaaditu. Oh ja ah. Nii loodan, et järgmise nädalaga saavad suuremad lammutused-tolmutamised ära tehtud.

Õhtul praeguse kodu poole liikudes oli lapsed rahul - nii lahe oli remonti teha. Kuigi vedelesid pea terve päev mustal pärandal pikali ja ei osanud miskit teha. Näis-näis kaua nad on nõus sedasi kaasa tulema. Ok ... praegu lubatakse neil ka kiskuda ja lõhkuda, aga varsti enam mitte. Siis teeme tööd meeskonniti. Ehk siis 1 meeskond on lastega mujal. Murede ennetamise mõtted.

Sammuke edasi

Eile sai eelmise neljapäeva hullumeelsus osaliselt viimase lihvi - võtmed käes. Jaaajaaa. Ostsime. Uue kodu. Korteri. Suurema. Sellise vaatega. Nüüd vaja remonti teha. Ja minu pea sassis. Sest vanas (praeguses) kodus kaovad mul kõik asjad ära. Sest pole süsteemi. Peaks uues kohas aja maha võtma ja korraliku süsteemi looma. Siis ei pea vara hommikul inimesi tülitama ja uurima, kelle käes meie tagavaravõtmed on. Mitte kellegi. Ikka mu süsteemitutes kohtades peidus kuskil.

Aga bandega vist remonti ei tee. Eile olid kui vasikad kevadel - no mida iganes. Ka elektripliidi nupud said neil läbi krutitud. Peab vist korraliku (kõikvõimalike turvavärkidega) ostma. Ja autovaiba - KE idee. Ja uue lambi - L projekt. Ja kõike muud.

Kõik asjad liiguvad lõpuks sinna, kus on nende koht

Ehk siis, kui ikka mingi asi peab olema p..., siis ta seda ka on. Nagu mu tänane päev. Ei mäletagi (lühikese mäluga ma ju) millal viimati kõik sedasi nihu keeras.
Nihu algas öösel kella 5 paiku: KE harrastab öösiti rändamist (st poeb meie voodisse). Täna oli ta tulek aga õnnetu - jalg jäi kuskile kinni ja laps lendas madaki vastu meie voodi serva - silmaalune katki ja sinine. Minul aga täna Tallinna-päev. Ok ... jäid ilusasti issiga koju - minul süda rahul, et nüüd ok. Tutkit. Kus ta siis ok, siis sind süüdistatakse / põhjendatud asjaolud tembeldatakse nö luuludeks, kui mitte miski ei suju, kui saad teada, et lapsel silm ikka väga sinine (ehk peaks kellelegi näitama :O). Pisijamasid (a'la läbimärjaks pritsimine ja jätkuvad nõrkusehood) ma ei kirjeldagi.

Ja siis istud ja vesistad (vaikselt bussi nurgas) ja mõtled, et kellele k%¤# seda kõike vaja on. Ja usud, et 12 h on täis - seega ehk tänaseks lõppend. Optimist ka veel :O

Ja nii nad kasvavadki

Laura ronib diivanile, tõmbab põrandalambi alumise lambi (see, mida saab liigutada) võimalikult alla, hüppab selle juures ja laulab: "Ong - see sõitis suhh-suhh-suhh ...." Mikrofoni - andke lapsele mikrofoni.

Lapsed vannis. Laura pestud puhtaks ja kisab, et saaks juba välja. KE ergutab saunalina otsima läinud issit: "Tule võta juba see tibuke. Linnuke. Tibu-linnuke. Vares!"
(22.09.2007)

KE tuleb teisest toas ja küsib, kuidas kirjutatakse "auto". Ütlen, et oota - aitan Laura riidesse, siis tulen. Kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli tal sisse toksitud "ato". Mina: "Vaata - sul "u" vahele jäänud." KE pobiseb vaikselt tähti omaette ja hõiskab: "Oi - ma läksin sassi!" (see siis 1. sõna, mille KE etteütlemata ise kokku pani, 2. sõna oli paari päeva pärast "buss", mis tuli kohe vigadeta).
Minu imestus kirjeldamatu :O

Kiire elu nõuab kiireid tegusid

Nonäe ... Peterburi-reisist ei jõudnudki enamat kirja panna. Ehkki reis oli töine, saime suurimad vaatamisväärsused üle vaadatud (eks ikka Ermitaaz ja Vaskratsanik jm), lahedates restodes gurmaanid oldud, natuke shopatud, metrooga sõidetud ja ... natuke shokist ka. Minu ainuke shokk oli tegelikult Peterburi liiklus. Vaat nii hullu pole mina näinud - sõideti eirates misiganes liikluseeskirju (trammiteedel rallimine, kui võimalik, siis linnas kiirus 90 km/h, sõiduradasid tekitati just nii palju kui kellelegi tundus, et on ok). Ja ummikud ka. Kohalike sõnul - kui öisel ajal (ehk siis kui autosid vähe) läheb punktist A punkti B läbimiseks 20 min, siis päeval tuleb arvestada 1,5-2 h. Kui saad 1 h-ga, siis oled õnneseen. Mjaaa.

Aga täna sain ma hakkama sellise asjaga, et ise ka ei tea mis. Siiani ei jõua mulle kohale. Ehk siis kui ma siia enne ja pärast pilte lisama hakkan, saan mina ka aru, mis toimub. Ja kuhu aeg kaduma hakkab. Ja millal läheb elu ilusamaks. Seni aga olen oimetu.

Blogger käitub vene keelselt

... sest ma olen Venemaal. St Peterburis. Tulin äsja rongiga. Hahaaaa. Lahe oli - vagunisaatjaks noor mõnus noormees, mõistlikud eesti piirivalvurid/toll, üllatavalt meeldivad vene piirivalvurid/toll, pikk-pikk sissesõit Peterburgi ... .ehk siis 7 tundi loksumist. Suure kruusitäie korraliku kohviga. Peterburi liiklusmaneerist räägin ma ehk homme. Esimesed shokid täna juba üle elatud.
Hmm ... läpakal hakkab aku tühjaks saama (pange tähele - hotellis on wifi :O). Et siis homseni.

Vastik uss

Vastik uss närib aegajalt minu sees. Kadeduseuss. On palju põhjusi, miks olla kade - mõni on minust ilusam, mõni targem, mõni andekam (misiganes vallas), mõni polulaarsem, mõni tublim, mõnel on rohkem vedanud ja mõnel on kõike seda. Ja mina olen kade. Selle asemel, et tunda rõõmu ja heameelt, et teisel läheb niiiiiii hästi, ning pingutada, et endal läheks paremini. Mina hoopis turritan nurgas, poetan 3 pisarat ja olen kade.

Vastik-vastik-vastik!!! (palun lugeda seda "Pehmete ja karvaste" jänese häälega)

PS Seda postitust kirjutades sai vist osa ussi selleks korraks tapetud. Sest (no olgem ausad) - see, mis kõrvalt paistab, võib olla vaid kest. Ja kesta taga olla hoopis teine inimene. Mina aga ei oska kestas olla. Sellises kestas. Ja näitan välja, mida arvan/oskan/tahan/mõtlen. Nagu KE-gi, kes täna hommikul tädi A-le hõikas: "Oi - kui ilusad juuksed!"

Sadu

Kingitustesadu. Ja väga käsitööliseline.
Töökaaslaste jaoks olen ma vist paras pähkel, sest juba 2. aastat ei julge (???) nad mulle kinkida muud kui käsitööga seotud asja. Sel korral siis Z. Mellor'i raamat "Mõnusad kudumid mudilastele". Ilusad pildid, mõnusad ideed - lasen lastel sealt endale midagi välja valida :)

Ka ajakirjade vahetus Liinuga sattus minu sünnipäeva kanti. Seega kingitus jällegi. Vahetuse raames saatsin meie uusima "Käsitöö" ja vastu sain nende uusima "Kauneimmat Käsityöt". Olen superhüper rahul ja tänulik :)

Värvipakivahetus2 - mulle ja talle

Nii-nii-nii. Pikka juttu ma ei räägi. Aga fakt on see, et ajastus oli mega (minu sünnipäev) ja pakk võttis nõrgaks. Sest (nüüd ma ei ütle mitte midagi originaalset) oli tunda, et seda tehes oli mõeldud minule. Pakitegija kurtis kirjas, et värv oli raske (soovisin tumesinist või musta). Tead - aga välja tuli sul superhästi. Just see õige toon ning minu jaoks antud projektis ülioluline - värv jooksis läbi kõigi asjade kenasi läbi. Ehk siis pakk oli sini-sinine.
Siin on ka kirjas, mis täpsemalt pildil olid. Ja oli kõigile - pojale, tütrele ja isegi mehele, sest tema on meie pere suurim tee tarbija. Kõrvarõngad ja käekett läksid kohe kasutusse. Täpselt minu stiil - tagasihoidlik, aga väga ilus.
Kes selle paki tegi. Vaat sellega on konksude konks. Pakil minu nime ja aadressi vaadates tunnen, et olen seda käekirja juba näinud. See inimene on mulle pakki saatnud. On nii? Kas su pärisnimi on Kirsti?
Suur-suur-suur aitäh vahva kingituse eest!

-------------------------------------
Kes mitte millestki aru ei saanud, siis tegu oli Kullaketrajates toimunud projekti Värvipakivahetus 2. Ja selleks, et mina kingi saaks, pidin ikka ise ka kellelegi paki saatma. Sel korral oli ohvriks Krista. Kristaga oli asi natuke lihtne (pole täiesti võõras inimene) ja natuke keeruline (pole täiesti võõras inimene). Tahtsin väga teha paki, mis oleks naturaalne, sisaldaks vajalikke asju. No kas ta nüüd ka välja kukkus, seda saab (viisakussõnadega tugevasti kaunistatuna) lugeda siit.

Pilt v2ikekassi blogist.

Lapsesuu

L (2 a 5 k):
Mamma ja tädi A: "Laura - sa lähed järgmisel nädalal emmega juuskurisse?"
L:" Homme vaatame, mis teeme"

KE (4 a 6 k)

"Ma olen juba väga vana. Aga varem olin uuem!"

Mina olen hea!

Aet (hea inimene) arvas, et on minulgi 10 head omadust. Mõtlesin ja kaalusin ja otsustasin, et sünnipäeva puhul võib ennast kiita ka. Et siis....
1. ma olen üpris arusaaja
2. vajadusel on mul kuhjaga kannatust
3. tavaliselt tulen abivajajale appi
4. ma ei loobi naljalt tühje lubadusi
5. ma ei karda suhelda võõrastega (eriti kui arestada, mis hirmud mu ca 13 a tagasi olid)
6. mul on tugev kriitikameel. Eriti enesekriitika.
7. kui ma mingi asja võtan ette, siis teen põhjalikult ja südamega
8. meeldib õppida ja omandada uusi teadmisi
9. mul on paras ports huumorimeelt
10. ka kriitilises situatsioonis ei kaota pead


... ehk siis - koeral on oma sabaga omad suhted ;)

Ilusat sünnipäeva mulle!

Kakelung lasteaias

Poiss tuli täna lasteaiast ja nina oli marraskil. St ta oli vastu ninajuurt päris hea matsu saanud. Ühelt poisilt. Ehk siis teda oli lasteaias käega (pakun rusikaga) näkku löödud. Nüüd siis mõtlen, et mida korralik lapsevanem sellises olukorras teeks. Jätaks nii? Tõstaks lasteaias teema üles? Õpetaks poissi rohkem enda eest seisma?

Augu äärelt

Akna taga krõbiseb vihm. Mulle meeldib selline ilm. Alati on meeldinud. Selline vaikne sabin. Sügisene. Tõmbasin kardina eest ja lausa naudin :) Peaaegu ideaalne olemine. Tööpäeva alguses.

Ideaalsest rääkides - eile oligi ideaalne päev. Tõesti uskumatu, et ma nii ütlen, aga mul oli hea. Sain parajas koguses heegeldada (õigemini narmaid panna - töid lõpetada) - olemine mõnus, käisin koos lastega bussiga Lõunakeskuses - uskumatult heade lastega, päeva jooksul pahandasin vaid paar korda -üllatas nii minu kui laste rahulikkus, poes käigud lõppesid minu jaoks üsna soodsalt - saime KE kilepüksid, toidupoes piirdusime paari magusaga, õhtul jäid mõlemad suslikud madinal magama - sain lausa veidi omaette pikutada, ... Lihtsalt 5+. Isegi tänane karvane öö ei muuda enesetunnet.

Aitäh, paha siga! Ma vist leidsin konksu nööriga. Peamine, et nöör vastu peaks :O

Lapsesuu - suvised meenutused

Krista paneb nii lahedalt kirja seiku oma lastega. Väga vahva lugemine. Isegi siis, kui mõni asi jääb kogu hiilguses võõra jaoks arusaamatuks. Minul on pigem nii, et mõtlen ... jaaa ... see vaja kirja panna, aga kui lõpuks arvuti taha saan, siis on kõik läind või olen tööl ja ülikiire. Kurb.
Siiski panen kirja meenutuse suvest (L - 2 a 3k (4k)):

** Köögikappe koristades leidsin pakikese L-aegset titaputru. KE lausa mäletas, et L sõi seda. Siit arenes välja teema titadest, nende toitumisest ja ka pambundusest. Selgitasin, et titad on väikesed ja ei oska potil käia ja seepärast ongi pambud. L pahaselt: "Paha tita! Potil peab käima! Kui tahad potile, siis vaja öelda emmele, ..." Vaat siis :P