Värvilise inimese heietused

Vahel on selline masendus peal, et kuku kummuli. Iga võimalik vaba hetk vehin rulliga mööda lagesid-seinu-põrandaid, aga midagi sellist, millel silm puhkaks, ikka pole. Kõik on poolik. Ja osaliselt veel otsustamata. Aga taktika muudatust on tunda - enam väga ei mõtle, pigem hindame oma vaistu. No ja mis siis kui saab imelik. Kes ütles, et meie normaalsed oleme.
Väsinud olen. Ja värviline (põhiliselt käed). KE-poja loodab koos meiega, et ehk saab mingil moel tema sünnipäeval (mis läheneb liig kiiresti) uues kodus pikniku pidada. Ikkagi uus ja põnev. Kui ma vaid homme esiku lae ära värviks ja seinad krundiks ja lastetoa ja magamistoa põrandad korra üle lakiks ja .... siis olen vist surnud ka.

Ei ta valeta

Jalutasime eile õhtul lastega tädi poolt koju. Paras vahemaa, et igasugu põnevat näha, omavahel päevauudised vahetada.
** Mööda jalutab suitsetav keskealine mees. KE: "Keegi suitsetab. Talle on plaastrit vaja!" Plaaster - Nicoret plaaster, mida suitsetamisest loobumise aitamiseks tõsiselt reklaamitakse.

**Maja nurgal noored tugevas embuses. KE: "Keegi armastab oma kallikest." L: "Miks armastab? Jah-jah, armastab ja musitab"

Arvestada tuleb sellega, et eriti vaikselt need laused öeldud ei olnud.
Lapsesuu ei valeta!

Karm, aga ... karm

Täielik ralli:

• ööl vastu teisipäeva KE taas ninaverejooks, hommikul läksime erakorraliselt LOR juurde, kes märkamatult kõrvetas 1 poole ära (st sealt ei tohiks enam verd lihtsalt niisama tulema hakata). Poja uskumatult tubli ja käitus kui täitsamees
• neljapäeval perearsti juures - KE sõrmeverd uurimas. Poja taas uskumatult tubli ja arstitädi küsimise peale vastas, et valus ei saanud. Veri korras.
• reedel röntgenis - KE adenoidid teemaks. Saime supsti käidud. Poisi tublidusest ei hakka taas vist rääkima :) AGa käik oli nii supsti, et ta ei saanud aru, et mis me sinna üldse läksime :P
• järgmine teispäev taas LOR juurde - eks näis, mida adenoidide kohta arvatakse

Kui kõige selle siblimise ümber panna veel ka kiire tööaeg ning peaaegu igapäevane töövestlustel käimine, siis ... õhtuks üpris läbi. Vahel õnnelikult läbi, vahel õnnetumalt. Aga iseendaga olen rahul. Et ma suudan ka nii segasel ajal naeratades tööd otsida ja ennast kiita. Psssst! Ei tohi miskit ära sõnuda.

Kui arvutit pole

... siis mängime meie lauamänge, teeme ristsõnu, harrastame rebimistehnikat jms. Sest meie truu kaaslane otsustas peale 5 a usinat tööd sussid püsti ajada. Diagnoos: toitekas väsind.

Eile õhtul mõtlesin, et kas täna hommikul tööl julgengi meilipostkasti lahti teha (äkki milioon kirja). Õnneks nii hull polnud. Ja meilid ja blogid ja foorumite tähtsad asjad juba loetud.

Kui nüüd pildid saaks ka fotokast kätte. Ja osad asjad juurde pildistatud. Ja need siia-sinna üles pandud. Vaat siis võiks selle nädala edukaks nimetada :)

Sammud

Eile tegin otsuse. Tegelikult oli otsus juba ammu valmis, aga eile kinnitasin ja edasikaebamisele ei kuulu. Sest nii ma ei suuda edasi minna. Peab muutuma/muutma. Siis jääb vähem torkeid. Loodetavasti. Usutavasti. Sest valge leht on ju parem kui sikerdatud ja arusaamatu nutsakas.

Et mu mõistujutt veel imelikum oleks, siis .....
* 2 asja saada korda jaanuarikuu jooksul (----- lihtne värk, kuna sõltuvad minust)
* 2 asja saada korda hiljemalt veebruarikuu jooksul (----- suts keerulisem, kuna ei sõltu vaid minust)
* 1 asi lükata käima ja torkida end tagant, et alla ei annaks (-----üsna keeruline, kuna minu osa üsna tilluke)

Ei ole lihtne. Aga õnneks saab tibusid üsna pea üle lugema hakata.

Herr poja tunnistas eile, et ta ikka on minu tibulinnuke. Elu kui komm!

Kadumata

Nii kui ma sutsukesekene end tööga taas seon, nii aeg lippab sinna. Lausa kaob. Mutiauku. Ja väsimus tohutu. Ja pinge ja muud "vanad" asjad. Krrrrrrr. Aga lootus pole kadund. Üldse veel pole.

Telekast jooksis Skautpataljoni reklaam. Laura hõikas: "Ma tahan ka sinna. Mina hakkan politseinikuks - püüan pätte!" ---- no vaata nüüd noore plika unistusi.

Karl Erik jäi tädi poole ööseks ja koju ei taha tulla. Et tema tahab veel jääda. Tema nüüd tädi tibulinnuke ja tädi tema emme jne Minu moss näole kommentaar: "Emme - sina ära nuta! Ära kurvasta ka. Sa ei ole üksi - sul on issi ja Laura!" ....... noo jaaa. Kuidagi väga uskumatu tunne olid seda kuuldes.

Külm ilm ei hüüa tulles

Oli plaan täna pärast pikemat pausi tegelased taas lasteaeda/hoidja juurde viia. Algus oli ilus (lapsed ärkasid suurema hädata), vantsisime vapralt õue ...... jesssss - autol uksed avanesid. Ja seejärel köss .... autol aku söss mis söss. Nii me jälle tuppa vantsisime. Ja oleks siis külma - ilm.ee näitab hetkel -7 C. Külm või asi. Hea, et mul puhkus on. No näis mis tänastest võimastest plaanidest realiseeritud saab :O

Pilt pärit: http://ilm.ee/tartu

Matsudega tuligi

... uus aasta. Meie jaoks traditsiooniliselt minu õe Anneli perega nende pool. Rakettide, maitsva söögi, šampuse, teleka ja rohke jutuga. Nii nagu jõuludki (jõulude puhul puuduvad vaid raketid ja šampus :)) Selline mõnus olemine - suurimad tänud!
Sel aastal koperdasime herr kaasaga öösel koju - lapsed jäid võõrustajate poole tuttu. Uh sai magada :) Tervelt 5,5 h :P

Vana aasta kohta veel mõndagi vaja pajatada. Ajaloo tarbeks. Ehk lähipäevil. Või veel mitte. Jõuluaeg pole ju veel lõppend.

Viimastel päevadel lugesin rohkelt lubadusi/mõtteid, mida paljud teist ja paljud teisedki lubasid 2008. aastaks. Päris vahva oli. Palju edu teile! Loodan väga, et vähemalt 69 % läheks täide. Mina loodan vaid üht - et sellist aastat, nagu 2007, enam ei korduks. Liiga raske. Liiga masendav. Liiga palju kaotusi. Liiga palju ....

Pai ja kalli kõigile lugejatele!

Kingitus iseendale

Otsustasin, et sel aastal ma pole originaalne ning teen nii nagu varemgi - ehk teen iseendale jõuludeks kingituse :)
Kingitus on fantastiline - Terve Elu Kirjastuse Fred Jüssi kalender. Imeilusate looduspiltidega, trükitud ökopaberile ökovärvidega. Omapäraseks tegi selle kalendri ka see, et foto on iga nädala juures - st vasakul pool foto ja jutuke Fred Jüssi sulest ning paremal pool konkreetne nädal. Oh jah - parim, mida oskasin endale leida.

Teiste kingitusi veel ei näita. Meil ju jõulud pikaldased. Ehk siis kingid alles minu käes ;)

Kevadisest Tartust

Just selline tunne tekkis täna, kui hommikul vana ja uue kodu vahet traavisin - päike säramas, ilm soe ... justkui kevad tulemas. Säh sulle jõule :O

Aga olukorrast niipalju, et ma ikka veel haiguslehel, kuna
* Laural suus herpes, köha-nohu
* Karl Erikul köha-nohu
Täna lasteaia jõulupeole ikka silkame. Vaatame ja siis muljetame.

Ja remont edeneb väsinud teo tempos. Oh küll. Hekel on küll kole seal ringi vaadata, sest kõik on betoonine. Saaks juba värvima hakata .... oeh.

Ja tööturul vaatan ringi. Ja nuusin ja mõtlen ja tahaks arvata, et olen otsustanud.

Uni

Täna nägin unes Kalakajakat. Noh, et mina õppisin koolis ja meil olid imelikud tunnid, millest osade õpetaja oli just tema (a'la loovus ja kuidas nn titeklotsidest teha igasugu imesid jms). No mis ma oskan kosta.

Ringimängu ümber kõige

Pealkiri on segane, sest ka värgid segased. Täitsa lambist ja ilma lisadeta lõi Laurale eile palaviku. Püsib siiani. Piisavalt kõrge, et laps täitsa kuum oleks, ent piisavalt madal, et alla võtma hakata. Niiet vaatame mis sellega saab. See muidugi ei heidutanud meid sõpru ööseks kutsuma. Pikutavad hetkel siin 4-kesi reas. Jõuk mis jõuk.
Mis aga saab jõuludega - ei teagi. Võibolla oleme kodus, võibolla aga ka mitte. Vaatame, mida tervised teevad. Õnneks minul olemine juba parem. Kuigi ikkagi mitte ideaalne. Oh jah - liiga kaugele läks sel korral :S

PS Kingid aga valmivad :P

Oh seda hinge

Loe veel Oravakese blogi ma ütlen. Nüüd istun, hing laulab kaasa ja mina olen kutu. Heas mõttes. Saan elada sisse. Enda sisse. Mida mul just vaja ongi. Natuke rahu, vaikust ja olemist.

Kuulasin Cji Mai'd ka teistes variantides (kitarr, klaver, ...). Siiski on nn kelgukoerte variant minu jaoks parim. Kõrvale mõnusam.

PS. Muusika vaja üsna tugevalt laulma panna, kuna ukse taga kopsitakse mitte eriti vaikselt - trepikoja akende vahetus.

Kuidas osa lõngajuppe mehele sai

Näidake mulle palun üht kudu-heegeldajat, kel kodus lõngajuppe (ehk -ülejääke) ei oleks. No on-on. On minulgi. Ja kuna herr pojale ja tema sõber J-le on lasteaeda nühkida-poritada-lödistada kindaid vaja, siis nii need ka sündisid.

Materjal: 2-kordne Jil ja igasugu teised sama jämedusega villased või poolvillased lõngad
Vardad: 3,5 cm
Lõngakulu: ausõna - ei tea

Sõrmed sooja

Natuke nüüd käsitööjuttu minu poolt :) Olen vahepeal teinud igasugu pontsosid jms, kuid need pole hetkel minuga ning pildid-jutud jäävad ära. Küll aga tegin vahepeal 5 paari klapiga sõrmikuid. Tellimustööna.
Materjal: Jil
Vardad: 3 cm
Lõngakulu: 1 paarile umbes 100 g.

Päris parajalt pusimist. Aga väga vahva tegemine. Kindlasti teen 1 paari veel kingituseks. Sest nüüd saan rahus teha. Sest olen kodus. Lapsed haiged ja ka enda eest püüan hoolt kanda. Pikemalt ei taha rääkida - liig isiklik ja nats ka tööalane. Seega olen-puhkan-mõtlen-ravin.

Vaatame-vaatame

No vaatame-vaatame. Hetkel tundub, et tänane päev muudab mu tulevikku. Kõik oleneb lähematest tundidest. Suhtumisest. Teadasaamisest, kas kibestumisel on põhjust. Arusaamises, kus on hetkel minu koht päikese all. Mitmes mõttes.

Täitsa huvitav. Ent ootamine segab töö tegemist. Ning misiganes vastuse saamisel tahan õhtut mõtlemiseks. Mida mulle ofkoos ei võimaldata.

Hiljem lisatud: kahtlused olid õiged - on millele mõelda. Kui vaid oskaks. Kui vaid julgeks kõhutunnet usaldada. Kui vaid oleks mul teiste inimeste suhtes nii palju usaldust, nagu mõnedel. Kui vaid teaks ...

...

Suur aitäh teile kõigile! Kõigile, kes mind (meid) sel raskel ajal toetasid/toetavad. Mitte, et nüüd kerge oleks. Oh ei. Aga nüüd tuleb kuidagi uue eluga harjuda. Harjuda mõttega, et teatud asjad 100 % ei saa enam korduda, harjuda mõttega, et kui liigun Riiamäe mäes üles, siis lasteaeda ja mitte haiglasse isa vaatama. Haigla piirkonnast sooviks üldse mõni aeg kaugemale hoida. Lihtsalt ei taha sinna sattuda.
Piilusin mu blogi külastatavust ja 14. nov vaatas siia suur hulk inimesi. Mjah - isa surigi 14. nov ja õde A sel päeval juba kirjutas oma blogis kurvast uudisest. Mina aga mitte. Kuna need päevad on olnud kole segased - kolmapäeva hommikul läksin tööle ja koju jõudsin neljapäeva lõunaks. Tööd teha ma ei jõudnudki.
Tegelikult olen ma praegu täitsa rahulik. Uskumatult rahulik. Sest ma sisemiselt tunnen, et isaga on kõik hästi. Ta on rahulikult teel oma uude kodusse. Ja ootab, et ka meie oleksime vähemalt nii tublid kui me siiani olime. Seda tulebki mul püüelda. Selleks tulebki kõik rahulikult läbi mõelda. Selle eel tuleks aidata Laural terveks saada. Ja ema ja A-d toetada. Teaks vaid kuidas.

Ilusat teekonda

... isale pikal teel. Pikal teel kaugustesse (või hoopis lähedale). Teel ammu sinna läinud lähedaste juurde. Ole tubli ja tervita seal kõiki ja ütle, et meie mõtleme teie kõigi peale. Ja usume, et teil on ilus ja hea ja kerge.

Virisen

Oma blogi ja teen siin mida tahan. Vot tahan ja virisen. Nii palju kui tahan. Kas nüüd sellest virinast kasu on - no vaevalt. Õigetele inimestele virisemine ei aita. Katsetan, siis valedega.
AJUKAS on elada nii, et sa tegelikult ei ela. Tõmbled päev otsa, edasiminek minimaalne (st kuhjub rohkem kui laheneb), mure kurtmisele vastus - minul on ka raske (no ei lohuta see mind), koju komberdan poolkülili, remondis pole võimaline ei füüsiliselt ega vaimselt osalema, kodu segi kui mustlaste maja (ja jõudu pole parandada). Vat lastega suudan veel veidi tegelda ja kõmm ja uus päev ja otsast peale. Aju enam ei liigu (liiga väsinud), lahendust pole ja ei otsita. Minu viha vaheldub enesehaletsuse ja masendusega. Ja siis ma mõtlen, et miks ma seda teen. Sest koju ei saa jääda (krd laen) ja uute väljakutsete jaoks nõnna arg. Siiski mitte lootusetult. Sest tahaks elada. Tunda tööst, kodust jm rõõmu. Mitte masinstuda. Ehk siis uus eesmärk. Olgugi, et siin on supertoredad inimesed. Paraku see mu muresid ei lahenda.

Tulin täna tööle ja ...

... Google Reader'is ootas mind jube kuhi lugemata blogisid. Ja siis ma (oh seda häda küll) hakkasinma jälle mõtlema. Et miks mina midagi ei kirjuta; miks ma käsitööst üldse ei räägi; miks ma täna lohva-lohva tööle roomasin. Pähh!

Aga fakt on see, et lumi on maas (juhhai), vahelduva eduga lõpetan paari pontsot ja koon klapiga kindaid (mitte ükski nendest enda tarbeks) ja tunnen, et tahaks magada ja puhata ja mängida. No looda sa.

Õnneks on lapsed terved ja õhtul sööme kala!