Blogi taassünd

Möödas on peaaegu 1 a, mille sisse mahub palju põnevat, rasket, ilusat, uut, tüütavat, head ja halba. Mahub uuele töölekohale jõudmine, mahub ka nipet-näpet käsitööd. Mahub minu kullakeste suuremaks kasvamine. Aga ei mahtunud blogimine. Vaat ei tahtnud/polnud midagi öelda/ei leidnud aega/ei pidanud vajalikuks.
Mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd teen. Soov on taas see blogi suunata minu käte kaudu valmivate asjade jäädvustamiseks. Sest nüüd on mul taas tahtmist ja aega.

Kolmapäeval (26.10.2011) tõttasin lõunapausi ajal kiirelt turule ja seejärel poodi lõunasöögi järele. Poest kiirustasin tööle tagasi. Kõik oli nii nagu alati kuni .... ma komistasin vastu kõnnitee äärekivi, püüdsin jääda püsti, kuid panin vasaku jala väga viltu maha. Ma kuulsin põlve sees raksu ja ma kukkusin (napilt enne sõiduteed). Valus ei olnud, aga kahtlane küll. Ronisin püsti, hea möödakäija aitas asjad kotti tagasi panna. Helistasin kiirabisse, kes saabus alles 15 min pärast (üsna väsitav oli nii kaua 1 jalal seista). Edasi läks kõik juba väga teisiti: röntgen, diagnoos, kompuutertomograafia, täpsustav diagnoos, ilma söömise ja joomiseta ootamist, hilisõhtune op (jube igav oli, sest keegi mulle suurt miskit ei rääkinud ja näha ka polnud), suure palaviku ja valudega järgmine päev, tutvumine rulaatori, ortoosi ja karkudega. Esmaspäeval sain koju. Täpsemalt öeldes tassiti, sest trepid pole hetkel minu sõbrad.
Ja nii ma nüüd olen suurem osa päevast pikali, natuke istuli ja praktiliselt üldsegi mitte püsti. Jalale toetuda ei lubata vähemalt 4 kuud. Pole välistatud ka, et kauem. Ma ei hakka kirjeldama, mis meeleolud mind sel nädalal valdasid. Tohutult raske on kohaneda olukorraga, kus ei saa ma kodunt välja ega koduste majapidamistöödega hakkama.

Kallis lugeja - hoia oma tervist ja lähedasi!