Ribastunud

Katkikatkutud tunne on mul - tahaks seda ja toda ja kolmandat ja viiendat, aga ei suuda plusse/miinuseid lahti mõelda ja otsustada.
(põhiliselt seoses kolimisega) olen leidnud käsitöö soolika üles. Soolikas aga sõlmes - tahaks teha uusi asju, tahaks ühineda Ravelympics 2008 projektiga, tahaks ... oh kus tahaks palju asju.
Aga ei saa. Urrr. Sest võtsin püha kohustuseks oma megavarud ja -mõtted veidi korda saada. Ehk siis lõpetan poolikuid asju ja uut lõnga koju ei too!!! Karmid reeglid - ma tean. Ise panin ju. Distsipliin ennekõike. Ja kõige selle sees otsustasin raudkindlalt, et L kampsun peab tulema raglaanlõikega. Pole elus ühtki sellist kudunud. Nüüd loen ja tudeerin ja olen hetkel alt-üles kudumise valinud. Tundub vähem magic. Aga enne lõpetan 1 õlarätiku ja 1 pontso.

Lugesin üle pika aja veidi omeenda blogi. Teiste omi loen iga päev (või noh siis kui uus postitus tuleb), aga enda oma suurt mitte. Kuigi vahel peaks/võiks. Meenutamaks, mis kuidas läks ja mis tunded olid.
Tänased tunded igasugused: vana korter on ajalugu (rahulikku elamist uutele asunikele), uues korteris paar nädalat sees elatud. Mis aga ei tähenda, et kõik seal korras oleks. Nii mõnigi kott ja karp tahab veel lahtisorteerimist. Tasapisi-tasapisi.
Lapsed on vähemasti igati rahul - magavad oma uues voodis rõõmsalt ja rahulikult ning suuremate intsidentideta. Magamistuppa sai küll toodud oma vana voodi, aga uues kohas tundub see oluliselt laiem :) Ehk siis veidi veel ja elu nautima.
Möödund nädalavahetusel võtsime A-ga ette taas Petseri-retke (nii nagu aasta tagasigi). Väga mõnus-turgutav oli. Palju toredaid inimesi, nii mõnedki juhuslikud kohtumised tuttavatega, õhtuks valutavad jalad :) Pühapäeval Mõla kirikusse maanteelt kõmpides olin jube kindel, et 1 kohast saab otsemat teed kohale. Tulemus: tee kadus ära, ronisime pikas märjas rohus kingad näpus kuni õnneks leidsime veel mingi rajakese. Kohale me jõudsime ja nalja sai :) Lapsepõlvemaitselisi metsmaasikaid leidsime ka. Ja vihma saime kuhjaga.

Kui sa kolid, siis vaata ette

... et end ära ei rebesta. Nagu mina. Supertädina jooksin pühapäeval kottide, kapiuste ja millega iganes 5. korruselt alla-üles x+y korda (on meil ju vana ja uus korter mõlemad liftitus majas 5. korrusel). Eile ärkasin ja imestasin, et näe .... tegija ..... pole miski haige ja puha. Kuni tööl surema hakkasin - sellist kõhukinnisust pole mul viimase 3 a jooksul raudselt olnud. Ei aidanud ei ussi-, ei püssirohud. Kui lõpuks hakkas olukord sutsuke normaliseeruma, siis oh seda õndsus- ja väsimustunnet.
Nüüd siis vesi-puuviljad-kiudained dieedil. Täna pakutakse tööl õnneks suppi. Loodetavasti midagi mõnusalt lahjat.

Taas tööl

Selle korra pikem nädalavahetus taas üle elatud. Mõnusalt tiheda graafikuga. Algas kõik juba
reedel, kui me kallis sugulane Kristjan põhikooli lõpetas. Tubli poiss :) Meie osaks oli natuke igav ja natuke huvitav aktus, käpa surumine/pildistamine ja sääskede söötmine/jalgpalli mängimine/hää ja parema mugimine.
Laupäev - idüll kuubis. Veidi rändamist (surnuaial ja poes ja külas), lapsed liivakastis ja metsatukas mürgeldamas, mina rõdul piilumas/sokki kudumas. Õhtul suur väsimine ja magama kukkumine.
Pühapäev - issi leidmine Võru bussijaamast, Vastseliina laat, vihmasabinaga võitlemine (vihm jäi peale - meie saime märjaks), uute teede läbimine (polnud enne seda trajektoori roolis läbinud), möllamine ja saun H&J mamma-papa pool.
Esmaspäev - hommik mõnusalt päikseline ja soe (taas surnuaias lilli istutamas ja poes ja muidu hulkumist), vihmast tingitud unisust terve perega pikalt päevaund tegemas, taaskord H&J mamma-papa pool jaanitamas (grill ja lõke, vihm ja päike, sääsed ja mudalased, kummiku viskamine ja köievedu)
Teisipäev - maasikad-maasikad (nii suhu kui sügavkülma), pikk rännak läbi maakodu praegusesse kodusse, koristus-sorteerimine, uues kodus koristus-uste lihvimine, õhtul mitme ajakirja ("Miki-Hiir" ja "Karupoeg Puhh") lugemine mõnusa une alguseks.
Kolmapäev - rõõmsalt tööl. Ja õhtu planeeritud lakkimise-sorteerimise tarbeks. Sest varsti me läheme ja oleme mujal.

Viis küsimust

Lapiliisu arvas, et mina võiks. Vastata. Ok-ok siis :)

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
Tõlge maakeelde Oravakeselt.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Aasta oli siis 1998? Hmmm. Lõpetasin 4. kursust, kuid ei lõpetanud ülikooli. Olin (kui mälu mind ei peta) loobunud oma ühest kodakondsusest ja seeläbi oli piiriületamise keerulisemaks muutunud. Mis aga tähendab, et olin suhteliselt kodutu (kord siin, kord seal).

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
- Koristada-kolida-remontida ..... appi kui kõrini sellest juba on
- Nuputada, mis õhtul süüa saab (ja siis lõpuks see ka valmis teha)
- Tänastel tähtsatel kohtumiste ellu jääda
- Koolilõpetajatele kingitusi osta (tegelikult vaja enne välja mõelda, et mida osta)
- Tüütu tehniline dok lõpetada (nö riigitöö teema)

3. Lemmiksnäkid?
Ei teagi täpselt. Oleneb aastaajast ja oleneb kõigest muust. Ehk siis maasikad, õunad, arbuus, mahe šokolaad. Vahel luban endale ka hallitusjuustu. Soovitavalt sinihallitus :)

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
1. maksaks kõik laenud ära
2. aitaksin ema ja õde ja venna lapsi.
3. viiks mõne oma unistustest ellu. Neid ju palju. Oi kui palju.

5. Kohad, kus oled elanud?
Petseri, Tartus Tiigi ühikas, Tartus Pärna tn ja nüüd võib varsti öelda, et Tartus Pikk tn

KIPitamisest

Ei saa minagi mainimata jätta (mainisid juba Krista, Elsa ja Mari-Liis), et koos me käisime, veidi vihma trotsisime, üht lahedat onu nägime, kes tahtis hoopis meid näha, ja oli üldse üks vahva olemine.
Järgmisel aastal uuesti ja vahvamalt :)

Turbo-küülik

Mis on parim kodu koristamise motivaator? Külalised muidugi. Olgugi, et tulemus ei olnud see, mis olla oleks võinud, olin ma turboküülik ikkagi.

Tervitused Mari-Liisile!

Eelmine pikendusega nädalavahetus

Eelmine nädalavahetus oli pikem: reedel kell 01 oksendas Laura - pesta tuli vaipa, veidi voodit, pesumasinasse riided, padi, tekk, lina; kell 04 oksendas Karl Erik - pesin taas voodit ja põrandat ja vaipa, pesumasinasse veel 1 tekk ja padi ja tuduriided. Ehk siis paha tõbi tuli külla. Laural lõppesid hädad paari oksendamisega, KE-l nii lihtsalt ei läinud. Nii ma siis lõunast koju tatsasin, sest lisaks sellele, et muretsesin, olin ma ju ka magamata (pesemiste, lohutuste, sättimiste vahel sain ehk 3 h magatud).
Haigustest on ausalt öeldes juba rohkem kui küllalt. Õnneks saime laupäeva hommikul juba süüa miskit muud kui saia-parankat ja kõhud said korda. Aga väsitavad on sellised ööd-päevad väga.

Eriti kui sellele järgneb laupäevane tihe rännak linnas ja pühapäevane lastekaitsepäeva üritused. Oeh jah.


L jonnitab ja nõuab õhtul Anne kanali juurde mängima minemist. Mina seletan pikalt-laialt, miks ei saa minna.
L: "Sa oled paha naine!"
Mina: "Eks ma ole siis"
L: "Pahad ei saa minu peole!"
Mina: "Selge. Ma ei tule siis"
L kisa taevani :"Ma ei saa peole ju üksi minna!"
Jonnimiseks leiab põhjusi ju alati.


Kaua oodatud peoni on aga mõned tunnid :)

Saba - sa kerki!

Eile õhtul ETV-s saade "Foorum". Telekas oli tiksunud mõnda aega, kui KE tuleb mulle teise tuppa raporteerima, et küsimus, millele vaatajad jah/ei vastata saavad, on sel korral "Kas Eesti välispoliitika on olnud elukas?" (tegelikult oli: "Kas Eesti välispoliitika on olnud eDukas?"). Karp kukkus lahti. Sai siis uuritud, et kas latseke teab, misasi on välispoliitika - ei teadnud. Kustkohast ta aga seda sõna teab /lugeda oskab - pole õrna aimugi.

Muidulugejatele kommentaariks - poisile pole keegi lugemist õpetanud. Siiani arvan, et ta jätab sõnade pildid meelde ja kui sama tähekombinatsiooni näeb, siis nö loeb. Või oskabki lugeda? Või käibki lugemaõppimine sedasi? Fakt on see, et lugemisteemaga tegeleb ta ise, kirjutamises tuleb enesehinnangule kaasa aidata.

Veidi aega tagasi käisin lasteaias arenguvestlusel. Sinna minnes muigasin, et näis, kelle arengust me rohkem rääkima hakkame (mina vrs KE). Kellel vaja rohkem pingutada. Uskumatult mõnus oli aga kuulda, et kasvatajad arvavad sama, mis mina. Seega oleme õigel teel. Märksõnad: väiksem seltskond (piilun jätkuvalt ette juba väiksemaid koole), kui tahab, siis teeb/oskab hästi; hea mälu; ei taha, et kellelgi oleks paha(sti). Üllatuseks tuli, et talle meeldib täiskasvanutega rääkida. Ilmaasjadest. Uh jah. Kõik paraneb-laabub-vaikselt laheneb. Lasteaia elus. Augustis aga elu muutub - pean end enam koguma ja suutma 2 suht erineva lapse vanemana lasteaias hakkama saama. Ja arenema. Ja tubli olema. Ja (karta on) rohkem haiguslehel olema.

Tere, päev!

Panen kohe igaks juhuks kirja - ehk siis jäävad asjad normide piiridesse.
1. Hommikul siba-siba bussile. Kõik kenasti, kuni oli soov bussilt maha saada. Läksin kenasti 1. ukse juurde (saan aru jah, et oli vale otsus) - juht uksi ei avanud. Kiirelt KE-lt käest kinni ja keskmise ukse juurde - juht sulges uksed. Krrrr ma ütlen. No ei näinud ta muidugi. Õnneks mu suht kõva häälega ja kurjalt hüütud "Ehk lasete meid ka maha? Aitäh!" peale avas uksed.
Edasi lonkides tabas tunne, et see oli alles algus.
2. Poiss kenasti lasteaias ja mina tööle kõndimas. Mõtlesin, et lähen täna teisest uksest sisse (saan aru jah, et oli vale otsus). 2 sammu astumist ja sahaaaaa - kingal konts alt. Ei no tule eile meile. Lonkats-lonkats sai siiski 5. korrusele ronitud ja suht sirge seljaga varajastest kolleegidest möödutud. Diagnoos kingale - pole mõtet parandada. Jumal tänatud, et mõni aeg tagasi mul ühed teised kingad NATUKE katki läksid ja nood tööle jäid. Nüüd mul valida väga ja natuke katkiste kingade vahel.
Kõik. Nüüd istun 1 kohal ja töötan. Ja ei tee midagi uut. Igaks juhuks. Ja ootan palgapäeva. Sest kingade valik mul nüüd suht olematu. Nagu poes mõistlikku valikut oleks. Aga kes käskis jala nii suureks kasvatada ja nii palju astuda. Äh?

Nii tark ... nii tark on tunne

No nii hea tunne oli, et kohe uskumatu. Sest käisin koos Kullakestega Viljandis. Targaks saamas ja muidu ilus olemas. Fantastiline! Usinad sõna- ja pildisepad on juba kõike seda kirjeldanud-näidanud ..... Alfa, Kuduv koeraomanik, Betty, Kalakajakas. Pole muud kui nõustuda ja kaasa hõisata.
Mina istusin punujate toas. Ja punusin ja rõõmustasin, et see kõik nii lahe on. Ja et õpetajad mõnusad olid ja lobiseda sai. Ja et ehk siis kui leian, et on õige aeg - siis ka miskit pikemat punutud saab. Mis ma neid ebaühtlaseid jupikesi ikka näitan :O

Pilt illustreerib eriti ehedalt, kui tõsine päev see oli.
Pildi autor: Anneli

Kultuurilaksu saamas

Eilne päev möödus kultuuriliselt - käisime KE-ga Tartu I muusikakooli kontsert-lõpuaktusel. Algselt oli plaan, et lähen üksi, kuid KE oli 109 % kindel, et tuleb kaasa. Olgugi, et ma pole teab mis klassika austaja ning et kontserdiosa on lausa 2 h pikk - lahe oli. KE tukkus mu põlvel ja mina kuulasin. Ja aegajalt nautisin. Ja sain taaskord kinnitust, et muusika tegemisel ei tohi seda lihtsalt ära teha, vaid peab ise nautima. Siis on esitus jõuline ning kiirgab publikusse. Minu kommentaar on kui Rein Rannapi oma superstaari saates, aga mis ikka. Mõne tõe mõistmine võtab aega ja nõuab kogemusi :)

Veelkord palju õnne heale sugulasele Peetrile, kelle muusikakooli lõpetamise tõttu me selle mõnusa pärastlõuna veetsime!

Ei saa me läbi täpita

Hommikul kiire - vaja KE-ga tips-taps lasteaeda. Ehk siis varem liikuma. Vaatan mina aga pliksukest. Ohooooo. Hohoooo. Tere tulemast tuulerõuged! Seega uuel ringil. Mina veel täpitu.

Kuri ja pettunud, ent põnevil

Eino tere tali - ärkasin üles ja süda tundis ette. Ja helistasin. Lasteaeda. Poja ju kodune ja info liikumist pole. Tuli välja, et süda tundis õigesti .... keegi kuskil otsustas ära, mind (lapsevanemat) muudatusest ei teavitatud. Huvitav miks?
Probleem tegelikult mitte teab kui suur - lasteaias mõnus traditsioon igal kevadel etendusekene kogu lasteaiale ja eraldi ka vanematele etendada. Ilus. Miskipärast välja kuulutatud lasteaiale etendamise päeval üritust ei toimunud. Toimus aga sel nädalal, kus rühmas 24-st lapsest 13 kodus tuulerõugetes. Oli kokkulepe, et vanematele etendatakse mai lõpus (nn rühma lõpetamise pidu). Täna sain teada, et ei ... teeme ära sel reedel emadepäeva puhul. Kus on loogika? Miks nii hea? Ehk reageerin üle, kui torisema hakkan? Öelda vaid et nii ei tohi või olla kurjem? Küsimused, mis kummitavad. Lapsed ju ootavad seda. Uhked kostüümid ja vahvad tegemised. Hingega asja juures. Ja nüüd jäävad üle poolte laste sellest ilma. Müstika. Kuri ja pettunud.

Põnevil olen aga eilse kogemuse pärast - lasin endale (põhiliselt uudishimust) elus esimest korda teha akupunktuurdiagnostikat - mõõdeti minu elektritakistust ja öeldi, mis pahasti. Hmmm. Õigesti ütles. Äkki mul näkku kirjutatud? :O Tegelt oli väga lahe. Ja Pille meeldis oma olemuselt mulle tohutult - ma ei suutnud kogu seda positiivsust, mida ta andis, koguda-korjata. Ma polnud valmis selleks. Ehk teinekord olen rohkem. Aga asi, mis jäi kummitama - usalda oma kolmandat silma. See pidavat olema mul hästi arenenud. Klassifitseerin hommikuse nn ilmutuse lasteaia etenduse suhtes kolmanda silma teemaks. Ja nüüd .... hoidke alt. Hakkan müstika-mutiks ;)

Täpitame aga rõõmsalt edasi. Pole kohta, kus pojal täppe pole: kõht, selg, allapoole vööd piirkond paksult, kõrvatagused, pea täies mahus, suus, käed-jalad suts vähem kui mujal. Ehk siis meil kodus rõõmus Shrek. Rõõmus alles 2. päeva, sest varasemad olid üsna palavikulised-rasked-väsitavad talle. Nüüd läheb paremaks. Meie kolmekesi aga ootame, kes veel nakatub.

Nädalavahetus oligi eelneva lõigu tõttu "töö sektsioonides":
* laupäeva hommikul valvasime Lauraga värsket tuulerõugetajat Jaagupit, õde A rallis emaga linnas ringi.
* edasi suts koju ja mamma poole rallima (Laura vapralt kaasas). Oma katkise amordiga :S Kohale saime ja surnuaia ilusaks tegime (võtsime veidi kõrvalolevat valli maha - tasandasime ümbrust, istutasime võõrasemasid ja hekiks pisikesi ilusaid ümmargusi elupuukesi).
* pühapäeval auto remont (remondimehe poolt ikka :)), muidu rändamine ja lõpuks millalgi koju. Tihedalt tegemist, veidi looderdamist, niisama mõnusas ilmas jalutamist.

Meil on täpid - KE tuulerõugetes.

Kevadväsimus

Ma arvan, et mul on kevadväsimus. Mjah - kellel ei oleks. Aga olemine on igatahes kiiksuga - pool päeva olen triks-traks, teen tööd, reaalselt ja mõtteis aktiivne, aga siis .... urrrr .... ei suuda midagi. Ainuke mõte - keeraks pikali ja tukuks. No on elu.
Kuduelu ka soiku jäänud: ideid nagu on, aga konkreetselt ei ole ka, tahaks midagi, aga tegema ei jõua. Loodetavasti vaid paus. Veidiks ajaks. Sest eks lähe õhtuid vaja ka muudeks asjadeks: paneme tapeeti ja siis osa kakun maha ja panen uuesti. Ei friikle, vaid püüan sutsukenegi suuremaid jamasid veel lappida. Iseenda silma jaoks suuremaid.

KE ja L on mingid mängud, mille tekkelugu pole ma tuvastanud. Näiteks kutsub KE õekest Teie Kõrgeaususeks. "Mida Teie Kõrgeausus soovib?", "Jah, Teie Kõrgeausus!". Lisaks on mõlemal tekkinud kindel soov saada tagasi titaks. Nii räägitakse aegajalt titakeelset juttu, ei osata kõndida (emme tassigu :O) ja kuulda võib ka titanuttu. Ja mina juba rõõmustasin, et titaaeg saab otsa. Heheee :P

Homme aga lasteaeda arenguvestlusele. Ja ülehomme arstile, ja ....

Ring ümber .....minu

Nädalavahetus oli kirjult ühtlane:

• laupäeva ülimõnusal hommikul läksime shoppana - Laurale tossukesi vaja. Ja jopet ka. Kui jopega sain veel mina vaadata ja mõelda ja pakkuda, siis tossudega ... no looda sa. Pliks nägi printsessidega tossusid ja jutt oli läbi. Need peab tema saama. Saigi :O Sest õnneks oli õige suurus olemas.
• sealt edasi mamma poole. Saime veel suurnuaial madistada (korrastustööd), autoga sinna-tänna suure kauplemise kajal sõidetud (kauplema pidin otseloomulikult mina).
• Õhtul läksid puslikud onu J-ga nende poole. Enne otsustasid poodi minna. Ja otseloomulikult käis L enne poeni jõudmist ninuli. Sõna kõige otsesemas mõttes, sest nina lõhki, veri väljas. Onu paanikas. Mina sain suts hiljem vaid verist jopet pesta. Ja lohutada onu, et see meil tavaline värk.
• KE aga, kes meil kodus olude sunnil arvutiga enam ei sutle, jäi onu poole ööseks. Sest seal oli ARVUTI. Hohooooo!!! See siis 1. kord seal kodus ööseks jäämist. Öösel aga saime L-ga kahekesi tunda suviseid rõõme - sääsed.
  
• Pühapäeva hommik: kirikus (minu kannatused tahtsid vahepeal katkeda, aga pidin veel vastu), eelmisel õhtul toodud haugedega sahmerdamine ja kojusõit.
  

Märts lännu

Läks tormide/tuiskude/suurte lumehangedega. Läks meie viirusest paksude peade-ninade-kurkudega. Läks minu uue töökoha esimese kuuna. Läks meie Laura 3-aastaseks saamisega.

Ja aprill tuleb veel ilusam. Raudselt.

• Täna põikasin korra ühte second hand poodi. Piilusin-vaatasin-katsusin. Ära minnes tuli müüja minu juurde: "Vaata-vaata, tütreke! Mida sa otsid?" Väljusin naeratades.
• Lippasin eile kiire-kiiresti töölt koju. Maakeeli seletades Pauluse kiriku kandist kesklinna. No ja uskuge või mitte, aga kella 17.30 paiku liikusin ma sel trajektooril jalgsi sama kiiresti kui autod mu kõrval. Sutsuke nemad ette ja mina jälle järgi ja nemad ette, mina järgi. Ütle veel, et autoga sõit on aja võit :O
• Täna arsti juures palus arst KE-l hoolikalt hingata (kuulas kopsusid). Poiss nikerdas ja katsetas, aga väga hästi välja ei tulnud. Mina: "Kas sa ei oska enam hingata?" KE: "Ei oska jah. Hing läks ära!"

Kevadised mõõdud:
KE (5 a 1 k) - 118 cm / 23 kg
L (3 a) - 100 cm / 17 kg

No ime ka, et kui nad mul mõlemad põsti olles süles, siis mu põlved annavad tunda. 40 kg lisaks pole üldse nalja asi.

Metsas. Haige olen. Reedest saadik. Palavikku pole, köha pole, nohu on, vastik paks röga on ja kurk sutsu valus. Ja tohutult uimane. Kahtlaselt uimane. Nii ma pühapäeval EMOsse läksin (täpsustan: herr abikaasa viis, sest rooli ise ma ei riskinud minna). Vaadati, et mis sa ullike tulid. Oled ju viirusega haige. Mina muidugi vastu, et mismoodi - palavikku pole ju. No vaidlesime mis me vaidlesime, aga vererõhk sai mõõdetud. Hea, et ma istusin. Masin näitas 184/132. Ossa sadede sademed. Nii ma koju saabusin teadmisega, et rahunemist ja magamist kõvasti vaja. Siin need mu magamata ööd ja väsitavad päevad siis kuhjunud on. Õhtul oli vererõhk juba inimese moodi.
Ja nii ma rögisen ja uimatsen ja puhkan siin nüüd. No täitsa keeks. Sõnatu. Ja mõtteid edasise suhtes puuduvad :O