Lõngavarud avalikuks

Et nüüd midagi üldse vabanduseks öelda - siis ... eee .... mina ei ole süüdi. Ausõna. See oli keegi 5. persoon, kes meile koju lõnga vedas. Justnimelt vedas, sest teisiti seda nimetada ei saa. Sest no vaadake seda pilti - deed on siis lõngatuustid (pildil kilekottides) ja ka viisakamad tokid, mis mul õnnestus kottides kappi toppida.

Selgituseks (eelkõige iseendale): pildistatud pung-kilekottides on täielikud ülejäägid (st poolikud tokid jms), veidi enam eksponeeritud suts suuremates kogustes leiduvad tokid-kerad.
Kui nüüd veel ausamalt ära rääkida (mingi tõehetk või nii mul tekkinud), siis ega see siis kõik ole - on poolikuid töid ja kindlasti kuskile veel ära topitud tuustakad, mida ma siis järgmise aasta jooksul hävitada üritan.

Sest juba pildilolevad lõngad kaaluvad kokku ..... püsige nüüd püsti ... ca 31, 2 kg. Minu suu on lukus ja seda postitust peidan herr abikaasa eest hoolega. Ja hävitama hakkan ma neid ka. Vähemalt tasa ja targu.

Kingiaeg

Mis teeb jõulud lahedaks?
Puhkepäevad - jah
Mõnus söök lahedas seltskonnas - jah
Veidi teistmoodi saated - jah
Kingitused -oooooojaaaaaa

Et siis kingitustest. Sel aastal võtsin ma väga mõistusega - et aega on nii nagu on, siis ise suurt nikerdama ei hakanud. Vaid veidike.

Valmisid taas triibusokid (H ja J-le). Sel korral sinitriibulised.

Et sel aastal olen ma kõigele muule lisaks ka moosi keetnud, siis mõned toredad inimesed said minult vaat sellise lillelise mütsiga moosipurgid. Moosideks õun+ebaküdoonia või õun+ebaküdoonia+jõhvikas vähese kaneeliga.

Vaat selliselt. Laura soovil panen pildi tema jänkukesest, kes sai endale uue kampsuni (tädi Mare heegeldatud :)). Väärt asi :) Väga väärt kingitus oli ka hama nupud ja alused - L (no ja natuke ikka mina ka) nikerdasime hoolega. Väga väärt tegemine 3 a lapsele. Ja väga vahvad tulemused. Nendest ehk kunagi teinekord

Jõululised

Vaat praegu võib lausa "huh" öelda:
reede - lapsed lasteaiaga Mõniste päkapikumaal. Mina kaasa ei läinud, kuid õde-venda said koos kenasti hakkama. Ehkki suurim elamus oli pikk-pikk bussisõit :) Lisaks veel veidi nalja ja lund ja muidu vahvaid elamusi.
laupäev - kullakeste jõulupidu (olin seal koos lastega). Aitäh kallis päkapikk U - minu kingituseks sai maius, millest mina ei tea küll suurt midagi (2 abilist pistsid kohe nahka), vahva endatehtud küünlaalus ja Laura lemmik - roheline kaelaehe. Vahva on sellistel üritustel käia. Lausa väsitavalt vahva (arvestades, millal ma siis lõplikult koju jõudsin :O)
pühapäev - sõber M sünnipäeval. Tõsine trall ja tagaajamine :P Sain selliselt lumes sumbata-joosta, et ei mäletagi, millal viimati selliselt - selg oli märg ja keel jopel. EI hakka vist märkimagi, et koju jõudsime taas väsinuna, kui rahulolevana, sest tegime vahva avastuse - Tähtvere noortepark on lahe koht.
esmaspäev - L köhane - jäi koju; KE vapralt lasteaias ja hiljem ka ujumistrennis. Kõik oli ilus-hea, kuniks hakkasin Aura ees autot käivitama - aku kaput. No tõesti. Pärast paljude abivägede siia-sinna orgunnimist ja muidu segadusi, saime ise ja ka auto kenasti koju :)
teisipäev - lasteaias hommikul jõulupidu (ehk siis piduriided kaasa, põnevus tuli ise meiega). Jõulupidu sel korral vanemateta. Aga vahva oli ju ikkagi ja kingiks KE-l kommipakk ja L-l uhke loomaraamat. Aga see ei olnud ju kõik ...... õhtul minu leivarahaandjate juures taas trall. Lahe etendus, jõuluvana, piparkoogid, mandariinid, tohutult palju lapsi (tuli välja, et meie töötajatel on alla 14-aastaseid lapsi tervelt 60; meid = töötajaid on umbes samapalju). Taaskord kingid ja mängud ja külaskäik ja põmm magama.

Appi! Nüüd on suurem trall õnneks läbi. Järgmisel nädalal veel vaid L-ga tema sõbranna sünnale ja muidu jõul. Traditsioone rikkumata ikka õde A juures. Ja hinge tahaks tõmmata. Ja muidu olla. Sest eks aastalõpp ja muu teeb tööelu ka kiireks ja väsitavaks. Õnneks enam mitte kauaks.

Nojaa -- ajaloo huvides märgin ära, et vahepeal oleme ikka tõbitsenud ka: selle aasta 49. nädala lõpus leidis meie L üles paha kõhugripp (õnneks möödus suhteliselt kiirelt ja leebelt), 50. nädalal elas sama asja üle herr abikaas, eelmise nädala lõpust aga L-l (ja nüüd ka KE-l) nohu-köha-kögin-rögin vahelduva eduga. Mina aga nina püsti ja lipp lehvimas (st püüan kogu sigri-migris terveks ja mõistuse juurde jääda :)).

Sipelgad leidsid mu

... ja siblivad mööda mind.
Põhjus? Verpin andis IT ühes postituses viite(d) ja nüüd kuulan. Vaat kui võrrelda lapsepõlve-mind (on see ju meie lapsepõlves palju kuuldud lugu) ja praegust mind, siis vaks vahet on tõesti. Lapsepõlves mulle see lugu eriti ei meeldinud (ei tea miks), aga praegu kuulan kuidagi teisiti - köidab meloodilisus, väga paljude erinevate instrumentide vaheldumine, samal ajal koosmängimine. Ehk siis muusika kõigis tähendustes.

Hull on see, et isegi pisar tuli silma (ärge küsige miks ... no nii ilus ja võimas oli). Oh seda õrna hinge mul :O

Lisatud 04.12.2008:
Kui keegi sattus veel kuulama Paul Mauriat'i loomingut, siis vaat minu hing leidis veel selle ja selle ja eriti selle ... oh neid aegu ilusaid :)

Idüllis

Laupäeva lõuna:
* lapsed mängivad rahulikult omavahel
* M ja P käisid külas
* toad juba koristatud
* pähklisai leivaahjus küpsemas
....
ja mina lihtsalt istun, vaatan suusatamist ja koon. Oeh kui hea :)

Lõngajuppide hävitamine

Ei mina aru saa, kes on meie koju sokutanud sellise hulga üksikuid ja poolikuid tokke lõngu. Vastik kuju siuke! Et mul on täielik pühendumus nende hävitamiseks, siis sai ette võetud mõned tegemised:
Laura raglaankampsun e. minu esimene raglaan
Et lapsele kampsunit vaja ja üksikuid tokke hunnikus, siis sai kootud minu elu 1. raglaankapsik (alt-üles). Olgu tervitatud inimene, kes sellise kudumise peale tuli - mitte ühtegi õmblust ... no mis sa hing veel tahta võid. Neiu samuti kampsuniga rahul (igapäevane lasteaias käimise riietus). Triibud kudusin selliselt, et varruka triip läheks kokku kehaosa triibu värviga.

Muster: soonik - 4 parempidi, 2 pahempidi
Materjal: erinevad villasegused lõngaülejäägid.
Vardad: nr 3.

Karl Eriku sall
Pojakesel mure - emme kudus eelmisel aastal salli, aga sall kitsas ja paha. Mis siis ikka - sel korral sai kootud üsna paks, pikk ja lai. Saab pooleksmurtuna ümber kaela nii- ja naapidi mässida ja veel varusidki (mõõte ei oska hetkel välja tuua). Poja rahul - emme rahul - lõngajuppide hulk suuresti ei kahanenud :O
Muster: 4x4 ruudud (parem-, pahempidine ruudustik)
Materjal: erinevad villasegused lõngaülejäägid.
Vardad: nr 3.

Laura käpikud
Tuli otsus - teen igaks juhuks KE-le, J-le ja ehk ka L-le tagavarakäpikud. Triks-traks kuduma ja ..... ja siis tuli välja, et midaiganes ma arvestasin, aga kindad tulevad kitsamad kui loodetud ja seega sobivad Laurale. Nii siis saigi. Silmailuks ka eriti punased lillekesed.

Materjal: oranz ja must Jil (mõlemat kulus peaaegu 50 g), punane - tundmatu lõnga tükike.
Vardad: nr 3.

No ja mis te arvate, et mul nüüd kuhi vähenes? Hähäää - naljamehed :|

Laksu all *

Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama päevast (millalgi ammu), kui õde A käis ostlemas. Pileteid. Hulgim. Egas muidu ma paari kuuga NII palju teatrisse saanud oleks . Aga käidud sai ja emotsioonid olemas.
Käik nr 1 - "Võta mind" Sadamateatris.
Et varem pole ma Sadamateatris käinud, siis juba see oli elamus omaette. Lisaks täismüüdud saal (st istusime külg vastu teise külge). Etendus oli omalaadi. Kas põhjuseks oli minu mõningane kaugenemine veidi enam filosoofiat ja mõtlemist ja ridade vahel nuuskimist nõudvast kultuuri vastuvõtmisest või millesti muust, kuid tükk jäi minule kaugeks.


Käik nr 2 - "Sviit" Vanemuise väikeses majas.
Taaskord elamus, sest varem pole ma ühelgi esietendusel käinud :) Antud käik sai ette võetud kulla-kallikestega. Ehk siis etenduse järel mugisime/muljetasime Ülikooli kohvikus. Aga etendusest - oli hästi lihtne (st ajusid vastupidiselt eelmisele suurt ei vajanud) ja vaba. St lihtsalt istu ja võta vastu, mida antakse :)

Käik nr 3 - "Tähed hommikutaevas" Sadamateatris.
Taas sadamateatris, aga hoopis teist sorti tükk. Lihtne, vaba, ent minu jaoks kohati veidi veniv. Eraldi soovin siiski esile tuua Külliki Saldre Anna osatäitjana - tema sisseelamine oma rolli ja selle etendamine oli minu silmadele ja kõrvadele vaid üks lust. Väga ehe, tõetruu, igati positiivne elamus.

Käik nr 4 - "Kuidas kaotada sõpru ja võõrduda inimestest" Cinamonis.
Seekord siis kinoskäik. Herr abikaasaga. Mina 1. korda Tartu uusimas kinos. Filmi valimine käis meil üsna omamoodi:
1. lapsed oli vaja kindlaks kellaajaks tädi poole viia (st tuli vaadata hilisemaid aegasid konkreetsel päeval),
2. E ei soovinud naistekaid, mina õudukaid ja hullu äksonit. Nii jäi meile see film. Saan vaid öelda, et valik oli üsna hea: sai kõhutäie korralikult naerda, igavaks ei läinud ja lõpp polnud täies mahus ette aimatav. Soovitan vaadata :)

* Eks ikka kultuurilaksu all ;)

Lumine post

Fakt on see, et elu on väga lumine. Hurraaaa. Tuiskab ja sajab ja minu kuivav pesu rõdul on paksu lumekihi all. Raputan aga puhtaks ja toon tuppa tahenema (õnneks on lumest olenemata nad ikka peaaegu ära kuivanud).

Vahepeal toimus jälle nn vorstivahetus: reede õhtu - laupäeva hommik viibised meie 2 puslikut tädi A juures (kus meie herr abikaasaga käisime - räägin hiljem), laupäeva õhtu - pühapäeva hommik viibisid H ja J meie pool. Tegemist palju, söögiisud head, magasid ok .... no mida sa hing veel soovid :)

No ja veel. Suured tänud Signele, kes millalgi ammu rääkis sellest aparaadist oma blogis ja hiljuti andis mulle julgust ka veel msn teel. Et siis .... meil on uus koduloom. Ahhaaa. Ohooo. Looma nimi on .... leivaküpsetusmasin. Nüüdseks 2 korda katsetatud:
1. eile hommikul sepik, mis tuli üsna leiva maitsega. Rohkem leib oleks siis, kui oleksin rukkijahu kasutanud. Mina tegin aga VeskiMati durumjahust.
2. taimeri katsetamine ja puuviljaleib - õhtul panin asjad sisse ja hommikul kell 9 asusime sooja saia sööma. Retsepti sai osaliselt muudetud: näiteks polnud kodus muskaatpähkli puru - asendasin kaneelipuruga, polnud kuivatatud puuvilju - panin koduseid kuivatatud õuna.

Peab tõdema, et katsetamist on veel kuhjaga, aga mina juba rahul. Ehkki olen ka muidu pärmitaigna tegija ja küpsetaja, siis nüüd saab vahelduseks väga lihtsalt ka mõne saia/sepiku/ja loodav väga et leiva moodi asja soojaks hommikusöögiks valmistada.

Palju paisid, lund ja päkapikuootust kõigile :)

Trenn - ujumine

Eile käisime KE'ga esimest korda Auras ujumise algõpetuse kursustel. Et siis lapsed ise läksid, ise riidesse-riidest, ise mulistasid ja ca 1 h pärast toodi fuajees ootavatele emmedele-issidele tagasi. Mjah.
Reaktsioon nr 1: laps on suureks saanud ja saab ise selliste asjadega hakkama.
Reaktsioon nr 2: vees teadja inimese silma all mulistamine teeb kindlasti vaid head. Kohe kindlasti ka siis, kui pärast kursusi ta ujuda jätkuvalt ei oska. Oluline, et ta vees end mugavamalt tunneks.
Reaktsioon nr 3: külm oli. Minul, kes ma õues akna tagant nende sulistamisi piilusin. Pikalt ei tahtnud seista.
Reaktsioon nr 4: neljapäeval läheme uuesti. Ja mitte ainult .... kursused 24 tundi pikad. Nii saan isegi midagi seal oodates kootud?!?
Pildil KE, J, L ja H meie vana kodumaja trepil (vist) viimast korda.

PS. Lasteaiatsükkel meil hetkel 15 nädalat pikaks kujunenud. Seni (suur sülitamine) haigusteta.

Ja näe ... sattusingi hoogu. Teisipidi. St kirjutamislaine.

Aga asjast .... vahest ma mõtlen ilmaasjade peale. Et miks on miski nii ja ei ole teisiti. Või et miks on mõni inimene just selline nagu ta on ja miks ma lasen ennast sellest härida. Kuigi üsna võõras mu jaoks ja peaks suht suva ta'st olema. Aga no näe ... ei saa, pean ikka ohhetama ja ahhetama ja kobisema ja suts mürgine olema. Vähemalt mõtetes. Sest tõeliselt turri ajavad mind inimesed, kes peavad end igas poosis ja võimalusel upitama, rääkima kui edukas/tark/ilus/andekas tema, tema lapsed, tema lehma lellepoeg või kes iganes on, aga ... aga tegelikult on ta täitsa tavaline ja vaat et paljudest nö ei-midagi inimestest oluliselt nõrgemad, rumalamad, labasemad .... Hoolimatusest ei hakka parem rääkima.

Masendavalt palju on selliseid. Õnneks enam on aga enda olemusega tutvunud inimesi, kes ei vaja pidevalt teiste silmi enda peale. Edu elutarkadele!

Ajaloo tarbeks

Täna oli selle aasta suve järel 1. hommik, kus tuli auto vaateväli jääkihi alt välja kraapida. Lapsed rõõmustasid - talv (ja järelikult ka päkapikud) pole enam kaugel.

Sel reedel tuleb Tartu Kaubamaja ostuöö. Kaalun Apollo külastamist. Ehk saab kingitustega algust teha :O

Olla või vähem olla

Mõned nädalad tagasi küsis tore E minult, et kas ma ei blogi enam. Veidi hiljem lisas samasisulise kommentaari hää H. No mis ma oskan kosta .... blogin, oi kuidas blogin, aga seda kõike vaid enda peas. Vaat on selline periood, et nii kui mõtlen, et peaks selle ja tolle kirja panema ja istun arvuti juurde, siis kohe klõps ja vsjoo. St kirjutada ei suuda. Kollaka varjundiga hall periood - mis ikka muud.
Elust-olust: elus olen ja järjest rohkem elusaks muutun. Pika sülitamise saatel tunnistan fakti, et me oleme juba 13 nädalat jutti lasteaias käinud (paar heast südamest antud vaba päeva nende hulgas vaid). Minu jaoks müstika. Seda enam, et L meil 1. aastat aialaps. Aga lasteaias on vahva - saab laulda ja rütmikas käia ja on sõber ja mis kõik veel.
KE-ga saime vahepeal veidi rohkem arstide uksi kulutatud, aga asi laheneb ja järjest paremaks läheb.... käime võimlemas ja hakkame ujumist õppima. Mina ikka ka kaasas igalpool (sellest ka see agar meietamine :)) Et siis poisil lihasnõrkus. Mis aga ei takista tal üldse õppimise vastu huvi tundmast ... ehk siis igal õhtul tegeleme (khmmm-khmmm) matemaatikaga. Sai mingi aeg tagasi 5-6-aastastele mõeldud töövihik soetatud. Justkui valmistume kooliminekuks (mis siis et sinna pea 2 a aega :P)

Niipaljukest siis selleks korraks. Millal uuesti? Ei tea. Vaatame. Millal suudan paar pildiklõpsu teha ja omad napid edasiminekud käsitöö vallas jäädvustada. Motivatsioon selles osas kaduma läinud. Püüan leida, kuhu läks.

Vahepealsesse aega mahtus nii mõndagi:
* möödund laupäeval kogu perega Wall-E'd vaatamas. Tublid lapsed - pidasid vastu, sest saal oli täiesti täis ja film oli mõeldud ehk veidi suurematele (väikeste jaoks jäi tegevust natu väheks);
* et meie ülitore tädi kutsus puslikud enda poole ööseks, siis sai laupäeva õhtul veel kinos käidud - herr abikaasaga Muumia: Draakonkeisri hauakamber. Üsna oodatava sisu ja lõpuga, aga mõnusalt vaadatav. Kojutulemisse mahtus veel ka tartuffilt läbi põikamine ja kuuvarjutus.
* pühapäev - natuke muud ja palju marju. Ikka punaseid. Sõstraid. Ja olgugi, et neid jäi paar põõsast veel, siis selleks aastaks küll. Sest 1. ma ei viitsi enam mässata ja 2. meil on üle 30 l puhast ja ca 5 l kiiremini realiseerimist ootavat mahla.
* 2 päeva tööl möödusid siuh-säuh. Mitmete asjaolude tõttu mõtlen, et ehk teen isegi katset. Töötada vahel kodunt. Mitte iga päev, vaid vahetevahel (päevadel, mil on vaja omaette nikerdada). Selliseid päevi juba minu töös jagub. Proovida ju võib.

Aga nüüd jutud jätta ja maratoni jätkata. Kudumaratoni, sest olümpia hakkab lõppema.
Jeee-jeee-jeee, suur aitäh Kanterile ning Jaansonile ja Endriksonile fantstiliste elamuste eest!

Kultuuri- ja olemislaksust

Nagu A juba rääkis, käisime läind esmaspäeval tartuff'i raames vaatamas esimest täispikka setokeelset filmi "Taarka". Uskumatult palju inimesi oli kogunenud raekoja esisele platsile. Esmalt kirmaskile ja seejärel filmi kaema. Mina jäin kogetuga rahule. Eelkõige just seetõttu, et sai nähtud-kuuldud. Kui mõningad puudused välja tuua siis:
* puhteestlastest näitlejatest tingituna oli seto keel kohati selline, et vajasin eestikeelsete subtiitrite lugemist;
* kui film räägib ühe inimese elust, siis minu jaoks jäi Taarka elulugu segaseks. Hiljem siit-sealt lugedes sain infot juurde, mis osaliselt ei kattunud filmisnähtuga (a'la tal sündisid tõesti kaksikud, kuid kaksikud-tüdrukud, kes mõlemad surid; filmis aga jäi ellu 1 kaksikutest - poiss);
* kas sellise ajaloolise hõnguga filmi juures peab olema nii pikki seksistseene ja roppe väljendeid?
Nendest ja ehk veel mõnedest minu jaoks häirivatest punktidest hoolimata oli filmi tegemine suur ja oluline töö. Väga meeldis näiteks Tõnu Oja, kes mängis Vassili rolli just sellise mõnusa olemisega äärmiselt usutavaks. Ka Siiri Sisaskis ei tulnud pettuda - jätkus tal suurepärasele laulmisoskusele juurde ka üsna ehtsat leelotaja võhma, mis tugeva häälega laulmise ja liikumise juures oluline on.

*************

Eilne õhtu oli aga hoopis teistsuguse laksuga - herr abikaas võttis kodus ette ühe pikemat aega mida iganes oodanud tegemise, mille raames oli kodu üsna tugevat lakihaisu täis. Meie tore tädi A (tänud taaskord ette-taha-küljepeale) võttis lapsed öömajale ning meie (vanakesed) tegelesime "kodu korda"-projektiga. Lisaks avastasin, et ei-ei-ei .... L kampsun ei tule selline nagu meeldiks, harutasin omajagu valmiskootud üles ja alustasin taas. Hull eit - ma tean.
Uute hullusteni - kallid kaaskondsed!

Olümpiaraport nr 1

Olümpia 3 (tegelikult minu jaoks küll 2) päeva jooksul sai:
* pitsrätik - kootud 1,5 mustrikorda. Jäänud seega 4,5 mustrikorda+servamuster+venitamine.
* L top - puutumata seisus
* L kampsun - 5 cm kehaosa kootud.

*************

Aga lasteaiast siis niipalju, et täna jäi meie KE aias haigeks (vist palavik, paha olla - oksendamine); L aga olevat endale uue sõbra leidnud ning pärast minu kohalolekut hommikusöögi juures terve päeva rõõmus ja rahul olnud.

Olümpia igas mõttes

No et asi veel huvitav-keerulisem oleks, siis andsin oma käpakese. Õigemini vist isegi 2. Olümpia haardesse. Ehk siis andsin kogu kudumaailma ees tõotuse, et lõpetan pistssalli ja Laura topi ning lisaks koon lõngaülejääkidest minu elu esimese raglaani (samuti Laurale, viimane ka IT kuduolümpia raames). Ohhohoooo. Päev otsa varraste teritamist ja siis läheb lahti.

Helesinine unistus tahab loota, et saan aegajalt ka edasiliikumist näidata. Kuidas aga aja/tahtmise/viitsimise/saamise suhtega sel perioodil on - eks seda näeb.

Vihmas

Vihmane periood meid tabanud: täna ja eile ja üleeile. Õnneks üleeile mõistlikult ning saime sõdurpoisil M külas käidud. Kuperjanovi ÜJP-s. Lahe. Ja tubli M, kes ka terviseprobleemidest hoolimata on kogu hinge ja füüsisega asja juures.

Enne vihmatamist sai maalt mõned punasesõstrad korjatud. Mõned panged. Ja nüüd paar õhtut-ööd mahla tehtud. Ehk siis 16 l keldrisse talve ootama ja 5 l keldrisse-külmkappi lähimal ajal tarbimiseks. Tänane kohustuslik menüü: mannavaht punasest sõstrast :)

Ja see ei ole veel kõik - kui ilm võimaldab, siis saaks veel samapalju marju sisse teha. Või 2 korda sama palju.

Meie käime lasteaias

Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab alustama sellest, et meie L sai juba märtsis 3-aastaseks. Ja suured lapsed (mida 3-a ju on) käivad teadupäralt lasteaias. Küll need kevad ja suvi olid ikka pikad sel aastal. Ei jõudnud ega jõudnud ära oodata, mil tuleb maagiline 4.august, kui saab juba suure lapse kombel lasteaeda minna.

Täna meil siis 2. päev lasteaias. Õnneks alguses koos vennaga ühes rühmas, hiljem eraldi. Eilne naerusuu ei olnud ka täna kadunud, sest no kuulge ... seal nii palju asju ja tehti ringmänge ja muidu vinge ju. Homsest proovime lõunaund ka juba.

Pildil ikka meie L üht minuheegeldatud mütsikest proovimas.

Saalomonirätik lillereaga

Eelmises postituses mainitud õlarätik sai lõpetatud. Mõnusalt lihtne, hea heegeldada ... väga pehme-mõnus ümber võtta. Kasutaks või isegi, aga näe endal juba sarnaseid iluasju olemas ja kasutan suht vähe.

Rätik hetkel oksjonil.

Mõõdud: pikem külg - 160 cm, lühem külg - 104 cm
Materjal: Mohair (50 g/145 m; mohäär/akrüül); kodusest varust
Heegelnõel: nr 4
Lõngakulu: rätik - 50 g, natuke narmastele lisaks ning natuke tumepunast lilledele ja narmastele

Ribastunud

Katkikatkutud tunne on mul - tahaks seda ja toda ja kolmandat ja viiendat, aga ei suuda plusse/miinuseid lahti mõelda ja otsustada.
(põhiliselt seoses kolimisega) olen leidnud käsitöö soolika üles. Soolikas aga sõlmes - tahaks teha uusi asju, tahaks ühineda Ravelympics 2008 projektiga, tahaks ... oh kus tahaks palju asju.
Aga ei saa. Urrr. Sest võtsin püha kohustuseks oma megavarud ja -mõtted veidi korda saada. Ehk siis lõpetan poolikuid asju ja uut lõnga koju ei too!!! Karmid reeglid - ma tean. Ise panin ju. Distsipliin ennekõike. Ja kõige selle sees otsustasin raudkindlalt, et L kampsun peab tulema raglaanlõikega. Pole elus ühtki sellist kudunud. Nüüd loen ja tudeerin ja olen hetkel alt-üles kudumise valinud. Tundub vähem magic. Aga enne lõpetan 1 õlarätiku ja 1 pontso.

Lugesin üle pika aja veidi omeenda blogi. Teiste omi loen iga päev (või noh siis kui uus postitus tuleb), aga enda oma suurt mitte. Kuigi vahel peaks/võiks. Meenutamaks, mis kuidas läks ja mis tunded olid.
Tänased tunded igasugused: vana korter on ajalugu (rahulikku elamist uutele asunikele), uues korteris paar nädalat sees elatud. Mis aga ei tähenda, et kõik seal korras oleks. Nii mõnigi kott ja karp tahab veel lahtisorteerimist. Tasapisi-tasapisi.
Lapsed on vähemasti igati rahul - magavad oma uues voodis rõõmsalt ja rahulikult ning suuremate intsidentideta. Magamistuppa sai küll toodud oma vana voodi, aga uues kohas tundub see oluliselt laiem :) Ehk siis veidi veel ja elu nautima.
Möödund nädalavahetusel võtsime A-ga ette taas Petseri-retke (nii nagu aasta tagasigi). Väga mõnus-turgutav oli. Palju toredaid inimesi, nii mõnedki juhuslikud kohtumised tuttavatega, õhtuks valutavad jalad :) Pühapäeval Mõla kirikusse maanteelt kõmpides olin jube kindel, et 1 kohast saab otsemat teed kohale. Tulemus: tee kadus ära, ronisime pikas märjas rohus kingad näpus kuni õnneks leidsime veel mingi rajakese. Kohale me jõudsime ja nalja sai :) Lapsepõlvemaitselisi metsmaasikaid leidsime ka. Ja vihma saime kuhjaga.

Kui sa kolid, siis vaata ette

... et end ära ei rebesta. Nagu mina. Supertädina jooksin pühapäeval kottide, kapiuste ja millega iganes 5. korruselt alla-üles x+y korda (on meil ju vana ja uus korter mõlemad liftitus majas 5. korrusel). Eile ärkasin ja imestasin, et näe .... tegija ..... pole miski haige ja puha. Kuni tööl surema hakkasin - sellist kõhukinnisust pole mul viimase 3 a jooksul raudselt olnud. Ei aidanud ei ussi-, ei püssirohud. Kui lõpuks hakkas olukord sutsuke normaliseeruma, siis oh seda õndsus- ja väsimustunnet.
Nüüd siis vesi-puuviljad-kiudained dieedil. Täna pakutakse tööl õnneks suppi. Loodetavasti midagi mõnusalt lahjat.

Taas tööl

Selle korra pikem nädalavahetus taas üle elatud. Mõnusalt tiheda graafikuga. Algas kõik juba
reedel, kui me kallis sugulane Kristjan põhikooli lõpetas. Tubli poiss :) Meie osaks oli natuke igav ja natuke huvitav aktus, käpa surumine/pildistamine ja sääskede söötmine/jalgpalli mängimine/hää ja parema mugimine.
Laupäev - idüll kuubis. Veidi rändamist (surnuaial ja poes ja külas), lapsed liivakastis ja metsatukas mürgeldamas, mina rõdul piilumas/sokki kudumas. Õhtul suur väsimine ja magama kukkumine.
Pühapäev - issi leidmine Võru bussijaamast, Vastseliina laat, vihmasabinaga võitlemine (vihm jäi peale - meie saime märjaks), uute teede läbimine (polnud enne seda trajektoori roolis läbinud), möllamine ja saun H&J mamma-papa pool.
Esmaspäev - hommik mõnusalt päikseline ja soe (taas surnuaias lilli istutamas ja poes ja muidu hulkumist), vihmast tingitud unisust terve perega pikalt päevaund tegemas, taaskord H&J mamma-papa pool jaanitamas (grill ja lõke, vihm ja päike, sääsed ja mudalased, kummiku viskamine ja köievedu)
Teisipäev - maasikad-maasikad (nii suhu kui sügavkülma), pikk rännak läbi maakodu praegusesse kodusse, koristus-sorteerimine, uues kodus koristus-uste lihvimine, õhtul mitme ajakirja ("Miki-Hiir" ja "Karupoeg Puhh") lugemine mõnusa une alguseks.
Kolmapäev - rõõmsalt tööl. Ja õhtu planeeritud lakkimise-sorteerimise tarbeks. Sest varsti me läheme ja oleme mujal.

Viis küsimust

Lapiliisu arvas, et mina võiks. Vastata. Ok-ok siis :)

Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
Tõlge maakeelde Oravakeselt.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Aasta oli siis 1998? Hmmm. Lõpetasin 4. kursust, kuid ei lõpetanud ülikooli. Olin (kui mälu mind ei peta) loobunud oma ühest kodakondsusest ja seeläbi oli piiriületamise keerulisemaks muutunud. Mis aga tähendab, et olin suhteliselt kodutu (kord siin, kord seal).

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
- Koristada-kolida-remontida ..... appi kui kõrini sellest juba on
- Nuputada, mis õhtul süüa saab (ja siis lõpuks see ka valmis teha)
- Tänastel tähtsatel kohtumiste ellu jääda
- Koolilõpetajatele kingitusi osta (tegelikult vaja enne välja mõelda, et mida osta)
- Tüütu tehniline dok lõpetada (nö riigitöö teema)

3. Lemmiksnäkid?
Ei teagi täpselt. Oleneb aastaajast ja oleneb kõigest muust. Ehk siis maasikad, õunad, arbuus, mahe šokolaad. Vahel luban endale ka hallitusjuustu. Soovitavalt sinihallitus :)

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
1. maksaks kõik laenud ära
2. aitaksin ema ja õde ja venna lapsi.
3. viiks mõne oma unistustest ellu. Neid ju palju. Oi kui palju.

5. Kohad, kus oled elanud?
Petseri, Tartus Tiigi ühikas, Tartus Pärna tn ja nüüd võib varsti öelda, et Tartus Pikk tn

KIPitamisest

Ei saa minagi mainimata jätta (mainisid juba Krista, Elsa ja Mari-Liis), et koos me käisime, veidi vihma trotsisime, üht lahedat onu nägime, kes tahtis hoopis meid näha, ja oli üldse üks vahva olemine.
Järgmisel aastal uuesti ja vahvamalt :)

Turbo-küülik

Mis on parim kodu koristamise motivaator? Külalised muidugi. Olgugi, et tulemus ei olnud see, mis olla oleks võinud, olin ma turboküülik ikkagi.

Tervitused Mari-Liisile!

Eelmine pikendusega nädalavahetus

Eelmine nädalavahetus oli pikem: reedel kell 01 oksendas Laura - pesta tuli vaipa, veidi voodit, pesumasinasse riided, padi, tekk, lina; kell 04 oksendas Karl Erik - pesin taas voodit ja põrandat ja vaipa, pesumasinasse veel 1 tekk ja padi ja tuduriided. Ehk siis paha tõbi tuli külla. Laural lõppesid hädad paari oksendamisega, KE-l nii lihtsalt ei läinud. Nii ma siis lõunast koju tatsasin, sest lisaks sellele, et muretsesin, olin ma ju ka magamata (pesemiste, lohutuste, sättimiste vahel sain ehk 3 h magatud).
Haigustest on ausalt öeldes juba rohkem kui küllalt. Õnneks saime laupäeva hommikul juba süüa miskit muud kui saia-parankat ja kõhud said korda. Aga väsitavad on sellised ööd-päevad väga.

Eriti kui sellele järgneb laupäevane tihe rännak linnas ja pühapäevane lastekaitsepäeva üritused. Oeh jah.


L jonnitab ja nõuab õhtul Anne kanali juurde mängima minemist. Mina seletan pikalt-laialt, miks ei saa minna.
L: "Sa oled paha naine!"
Mina: "Eks ma ole siis"
L: "Pahad ei saa minu peole!"
Mina: "Selge. Ma ei tule siis"
L kisa taevani :"Ma ei saa peole ju üksi minna!"
Jonnimiseks leiab põhjusi ju alati.


Kaua oodatud peoni on aga mõned tunnid :)

Saba - sa kerki!

Eile õhtul ETV-s saade "Foorum". Telekas oli tiksunud mõnda aega, kui KE tuleb mulle teise tuppa raporteerima, et küsimus, millele vaatajad jah/ei vastata saavad, on sel korral "Kas Eesti välispoliitika on olnud elukas?" (tegelikult oli: "Kas Eesti välispoliitika on olnud eDukas?"). Karp kukkus lahti. Sai siis uuritud, et kas latseke teab, misasi on välispoliitika - ei teadnud. Kustkohast ta aga seda sõna teab /lugeda oskab - pole õrna aimugi.

Muidulugejatele kommentaariks - poisile pole keegi lugemist õpetanud. Siiani arvan, et ta jätab sõnade pildid meelde ja kui sama tähekombinatsiooni näeb, siis nö loeb. Või oskabki lugeda? Või käibki lugemaõppimine sedasi? Fakt on see, et lugemisteemaga tegeleb ta ise, kirjutamises tuleb enesehinnangule kaasa aidata.

Veidi aega tagasi käisin lasteaias arenguvestlusel. Sinna minnes muigasin, et näis, kelle arengust me rohkem rääkima hakkame (mina vrs KE). Kellel vaja rohkem pingutada. Uskumatult mõnus oli aga kuulda, et kasvatajad arvavad sama, mis mina. Seega oleme õigel teel. Märksõnad: väiksem seltskond (piilun jätkuvalt ette juba väiksemaid koole), kui tahab, siis teeb/oskab hästi; hea mälu; ei taha, et kellelgi oleks paha(sti). Üllatuseks tuli, et talle meeldib täiskasvanutega rääkida. Ilmaasjadest. Uh jah. Kõik paraneb-laabub-vaikselt laheneb. Lasteaia elus. Augustis aga elu muutub - pean end enam koguma ja suutma 2 suht erineva lapse vanemana lasteaias hakkama saama. Ja arenema. Ja tubli olema. Ja (karta on) rohkem haiguslehel olema.

Tere, päev!

Panen kohe igaks juhuks kirja - ehk siis jäävad asjad normide piiridesse.
1. Hommikul siba-siba bussile. Kõik kenasti, kuni oli soov bussilt maha saada. Läksin kenasti 1. ukse juurde (saan aru jah, et oli vale otsus) - juht uksi ei avanud. Kiirelt KE-lt käest kinni ja keskmise ukse juurde - juht sulges uksed. Krrrr ma ütlen. No ei näinud ta muidugi. Õnneks mu suht kõva häälega ja kurjalt hüütud "Ehk lasete meid ka maha? Aitäh!" peale avas uksed.
Edasi lonkides tabas tunne, et see oli alles algus.
2. Poiss kenasti lasteaias ja mina tööle kõndimas. Mõtlesin, et lähen täna teisest uksest sisse (saan aru jah, et oli vale otsus). 2 sammu astumist ja sahaaaaa - kingal konts alt. Ei no tule eile meile. Lonkats-lonkats sai siiski 5. korrusele ronitud ja suht sirge seljaga varajastest kolleegidest möödutud. Diagnoos kingale - pole mõtet parandada. Jumal tänatud, et mõni aeg tagasi mul ühed teised kingad NATUKE katki läksid ja nood tööle jäid. Nüüd mul valida väga ja natuke katkiste kingade vahel.
Kõik. Nüüd istun 1 kohal ja töötan. Ja ei tee midagi uut. Igaks juhuks. Ja ootan palgapäeva. Sest kingade valik mul nüüd suht olematu. Nagu poes mõistlikku valikut oleks. Aga kes käskis jala nii suureks kasvatada ja nii palju astuda. Äh?

Nii tark ... nii tark on tunne

No nii hea tunne oli, et kohe uskumatu. Sest käisin koos Kullakestega Viljandis. Targaks saamas ja muidu ilus olemas. Fantastiline! Usinad sõna- ja pildisepad on juba kõike seda kirjeldanud-näidanud ..... Alfa, Kuduv koeraomanik, Betty, Kalakajakas. Pole muud kui nõustuda ja kaasa hõisata.
Mina istusin punujate toas. Ja punusin ja rõõmustasin, et see kõik nii lahe on. Ja et õpetajad mõnusad olid ja lobiseda sai. Ja et ehk siis kui leian, et on õige aeg - siis ka miskit pikemat punutud saab. Mis ma neid ebaühtlaseid jupikesi ikka näitan :O

Pilt illustreerib eriti ehedalt, kui tõsine päev see oli.
Pildi autor: Anneli

Kultuurilaksu saamas

Eilne päev möödus kultuuriliselt - käisime KE-ga Tartu I muusikakooli kontsert-lõpuaktusel. Algselt oli plaan, et lähen üksi, kuid KE oli 109 % kindel, et tuleb kaasa. Olgugi, et ma pole teab mis klassika austaja ning et kontserdiosa on lausa 2 h pikk - lahe oli. KE tukkus mu põlvel ja mina kuulasin. Ja aegajalt nautisin. Ja sain taaskord kinnitust, et muusika tegemisel ei tohi seda lihtsalt ära teha, vaid peab ise nautima. Siis on esitus jõuline ning kiirgab publikusse. Minu kommentaar on kui Rein Rannapi oma superstaari saates, aga mis ikka. Mõne tõe mõistmine võtab aega ja nõuab kogemusi :)

Veelkord palju õnne heale sugulasele Peetrile, kelle muusikakooli lõpetamise tõttu me selle mõnusa pärastlõuna veetsime!

Ei saa me läbi täpita

Hommikul kiire - vaja KE-ga tips-taps lasteaeda. Ehk siis varem liikuma. Vaatan mina aga pliksukest. Ohooooo. Hohoooo. Tere tulemast tuulerõuged! Seega uuel ringil. Mina veel täpitu.

Kuri ja pettunud, ent põnevil

Eino tere tali - ärkasin üles ja süda tundis ette. Ja helistasin. Lasteaeda. Poja ju kodune ja info liikumist pole. Tuli välja, et süda tundis õigesti .... keegi kuskil otsustas ära, mind (lapsevanemat) muudatusest ei teavitatud. Huvitav miks?
Probleem tegelikult mitte teab kui suur - lasteaias mõnus traditsioon igal kevadel etendusekene kogu lasteaiale ja eraldi ka vanematele etendada. Ilus. Miskipärast välja kuulutatud lasteaiale etendamise päeval üritust ei toimunud. Toimus aga sel nädalal, kus rühmas 24-st lapsest 13 kodus tuulerõugetes. Oli kokkulepe, et vanematele etendatakse mai lõpus (nn rühma lõpetamise pidu). Täna sain teada, et ei ... teeme ära sel reedel emadepäeva puhul. Kus on loogika? Miks nii hea? Ehk reageerin üle, kui torisema hakkan? Öelda vaid et nii ei tohi või olla kurjem? Küsimused, mis kummitavad. Lapsed ju ootavad seda. Uhked kostüümid ja vahvad tegemised. Hingega asja juures. Ja nüüd jäävad üle poolte laste sellest ilma. Müstika. Kuri ja pettunud.

Põnevil olen aga eilse kogemuse pärast - lasin endale (põhiliselt uudishimust) elus esimest korda teha akupunktuurdiagnostikat - mõõdeti minu elektritakistust ja öeldi, mis pahasti. Hmmm. Õigesti ütles. Äkki mul näkku kirjutatud? :O Tegelt oli väga lahe. Ja Pille meeldis oma olemuselt mulle tohutult - ma ei suutnud kogu seda positiivsust, mida ta andis, koguda-korjata. Ma polnud valmis selleks. Ehk teinekord olen rohkem. Aga asi, mis jäi kummitama - usalda oma kolmandat silma. See pidavat olema mul hästi arenenud. Klassifitseerin hommikuse nn ilmutuse lasteaia etenduse suhtes kolmanda silma teemaks. Ja nüüd .... hoidke alt. Hakkan müstika-mutiks ;)

Täpitame aga rõõmsalt edasi. Pole kohta, kus pojal täppe pole: kõht, selg, allapoole vööd piirkond paksult, kõrvatagused, pea täies mahus, suus, käed-jalad suts vähem kui mujal. Ehk siis meil kodus rõõmus Shrek. Rõõmus alles 2. päeva, sest varasemad olid üsna palavikulised-rasked-väsitavad talle. Nüüd läheb paremaks. Meie kolmekesi aga ootame, kes veel nakatub.

Nädalavahetus oligi eelneva lõigu tõttu "töö sektsioonides":
* laupäeva hommikul valvasime Lauraga värsket tuulerõugetajat Jaagupit, õde A rallis emaga linnas ringi.
* edasi suts koju ja mamma poole rallima (Laura vapralt kaasas). Oma katkise amordiga :S Kohale saime ja surnuaia ilusaks tegime (võtsime veidi kõrvalolevat valli maha - tasandasime ümbrust, istutasime võõrasemasid ja hekiks pisikesi ilusaid ümmargusi elupuukesi).
* pühapäeval auto remont (remondimehe poolt ikka :)), muidu rändamine ja lõpuks millalgi koju. Tihedalt tegemist, veidi looderdamist, niisama mõnusas ilmas jalutamist.

Meil on täpid - KE tuulerõugetes.

Kevadväsimus

Ma arvan, et mul on kevadväsimus. Mjah - kellel ei oleks. Aga olemine on igatahes kiiksuga - pool päeva olen triks-traks, teen tööd, reaalselt ja mõtteis aktiivne, aga siis .... urrrr .... ei suuda midagi. Ainuke mõte - keeraks pikali ja tukuks. No on elu.
Kuduelu ka soiku jäänud: ideid nagu on, aga konkreetselt ei ole ka, tahaks midagi, aga tegema ei jõua. Loodetavasti vaid paus. Veidiks ajaks. Sest eks lähe õhtuid vaja ka muudeks asjadeks: paneme tapeeti ja siis osa kakun maha ja panen uuesti. Ei friikle, vaid püüan sutsukenegi suuremaid jamasid veel lappida. Iseenda silma jaoks suuremaid.

KE ja L on mingid mängud, mille tekkelugu pole ma tuvastanud. Näiteks kutsub KE õekest Teie Kõrgeaususeks. "Mida Teie Kõrgeausus soovib?", "Jah, Teie Kõrgeausus!". Lisaks on mõlemal tekkinud kindel soov saada tagasi titaks. Nii räägitakse aegajalt titakeelset juttu, ei osata kõndida (emme tassigu :O) ja kuulda võib ka titanuttu. Ja mina juba rõõmustasin, et titaaeg saab otsa. Heheee :P

Homme aga lasteaeda arenguvestlusele. Ja ülehomme arstile, ja ....

Ring ümber .....minu

Nädalavahetus oli kirjult ühtlane:

• laupäeva ülimõnusal hommikul läksime shoppana - Laurale tossukesi vaja. Ja jopet ka. Kui jopega sain veel mina vaadata ja mõelda ja pakkuda, siis tossudega ... no looda sa. Pliks nägi printsessidega tossusid ja jutt oli läbi. Need peab tema saama. Saigi :O Sest õnneks oli õige suurus olemas.
• sealt edasi mamma poole. Saime veel suurnuaial madistada (korrastustööd), autoga sinna-tänna suure kauplemise kajal sõidetud (kauplema pidin otseloomulikult mina).
• Õhtul läksid puslikud onu J-ga nende poole. Enne otsustasid poodi minna. Ja otseloomulikult käis L enne poeni jõudmist ninuli. Sõna kõige otsesemas mõttes, sest nina lõhki, veri väljas. Onu paanikas. Mina sain suts hiljem vaid verist jopet pesta. Ja lohutada onu, et see meil tavaline värk.
• KE aga, kes meil kodus olude sunnil arvutiga enam ei sutle, jäi onu poole ööseks. Sest seal oli ARVUTI. Hohooooo!!! See siis 1. kord seal kodus ööseks jäämist. Öösel aga saime L-ga kahekesi tunda suviseid rõõme - sääsed.
  
• Pühapäeva hommik: kirikus (minu kannatused tahtsid vahepeal katkeda, aga pidin veel vastu), eelmisel õhtul toodud haugedega sahmerdamine ja kojusõit.
  

Märts lännu

Läks tormide/tuiskude/suurte lumehangedega. Läks meie viirusest paksude peade-ninade-kurkudega. Läks minu uue töökoha esimese kuuna. Läks meie Laura 3-aastaseks saamisega.

Ja aprill tuleb veel ilusam. Raudselt.

• Täna põikasin korra ühte second hand poodi. Piilusin-vaatasin-katsusin. Ära minnes tuli müüja minu juurde: "Vaata-vaata, tütreke! Mida sa otsid?" Väljusin naeratades.
• Lippasin eile kiire-kiiresti töölt koju. Maakeeli seletades Pauluse kiriku kandist kesklinna. No ja uskuge või mitte, aga kella 17.30 paiku liikusin ma sel trajektooril jalgsi sama kiiresti kui autod mu kõrval. Sutsuke nemad ette ja mina jälle järgi ja nemad ette, mina järgi. Ütle veel, et autoga sõit on aja võit :O
• Täna arsti juures palus arst KE-l hoolikalt hingata (kuulas kopsusid). Poiss nikerdas ja katsetas, aga väga hästi välja ei tulnud. Mina: "Kas sa ei oska enam hingata?" KE: "Ei oska jah. Hing läks ära!"

Kevadised mõõdud:
KE (5 a 1 k) - 118 cm / 23 kg
L (3 a) - 100 cm / 17 kg

No ime ka, et kui nad mul mõlemad põsti olles süles, siis mu põlved annavad tunda. 40 kg lisaks pole üldse nalja asi.

Metsas. Haige olen. Reedest saadik. Palavikku pole, köha pole, nohu on, vastik paks röga on ja kurk sutsu valus. Ja tohutult uimane. Kahtlaselt uimane. Nii ma pühapäeval EMOsse läksin (täpsustan: herr abikaasa viis, sest rooli ise ma ei riskinud minna). Vaadati, et mis sa ullike tulid. Oled ju viirusega haige. Mina muidugi vastu, et mismoodi - palavikku pole ju. No vaidlesime mis me vaidlesime, aga vererõhk sai mõõdetud. Hea, et ma istusin. Masin näitas 184/132. Ossa sadede sademed. Nii ma koju saabusin teadmisega, et rahunemist ja magamist kõvasti vaja. Siin need mu magamata ööd ja väsitavad päevad siis kuhjunud on. Õhtul oli vererõhk juba inimese moodi.
Ja nii ma rögisen ja uimatsen ja puhkan siin nüüd. No täitsa keeks. Sõnatu. Ja mõtteid edasise suhtes puuduvad :O

Tükike loodusele

Väga hea uudis: Selver alustas biolagunevate kilekottide müüki. Eriti minusuguse udupea jaoks, kes ikka unustab kodunt miskit kaasa võtta ja peab taas uue kilekoti ostma. Nüüd vähemalt jääb siin südamevalu ära.

Kõik müügiks ... uuesti

No mis sa teed kui teed asju, mida ise ei kasuta. Mis sa ikka teed, kui pakud teistele. Ehk siis sel korral eestikeelne, -meelne pakkumiskoht.

Head nuuskimist!

Jesver-susver

No vaadake neid. Või neid. Urrr-njau kuidas need meeldivad.

Ja mis siin salata - et koju on tekkinud üsna palju valmiskäsitööd, siis mõningaid võib leida siit. Pisitasa täiendan.

Kingieri jõul 2007/08

Teate ju, et parem hilja kui üldse mitte kunagi.
Seega esitlen viimase aastavahetuse kingieri.
Asjade autor - mina.
Kingisaajad - kallid sugulased.
Tiigrisokid J ja H-le
Oli kaval plaan kududa triibulised tiibrisokid. Näoga ja puha. Aga kui näo tegemiseni jõudsin, siis kippus see tulema hoopis roti oma. Nii said sõbrad sokid lihtsate triibikutena.
Sokid suuruses 31 ja 37.

Materjal: Jil ( 50g/125m; 100% vill); Liannist
Vardad: 2,5 cm
Triibikud M-le
Tuli plaan, et teeks sokid :) No otsige teist hullu, kes teeb jalale nr 45 sokid nii peenikesest lõngast. Oh jah, aga valmis sain. Lõnga värvid/värvide jooks meeldis kududes ja meeldib ka valmiskujul :)

Materjal: Hobby (100 g/390 m; 75% villa/25% polüamiidi); Hõbelõngast
Vardad: 2 cm
Lõngakulu: 100 g tokist jäi pisemate sokkide jagu üle
Pitsikad H-le
H-le tahtsin teha salli. Lahedat salli. Isegi materjal oli varutud. Aga ... aga elu tegi nii, et kingiks sai ta hoopis sokid :P No ei tulnud mul too salliidee välja. Vähemalt mitte sel korral.
Seega sokid. Imepehmed. Materjali valik lähtus lõngast - silmade ees olid konkreetsed värvid. See sinine tundus kõige mõnusamana.

Muster: sokieri ajakirjast (täpsustan)
Materjal: Winner (50g/160 m; 100% meriino villa), Liannist
Vardad: 2 cm
Lõngakulu: 100 g jäi üle pisemate sokkide jagu

Klappide ja poolikute sõrmedega kindad K-le
Sõber K sai sellised klapikad. Võib nüüd minna jahile. Värvid on hoolikalt vaadatud ja meelde jäetud. Ehk siis umbestäpselt tema jope värvid. Kandja silmist oli näha üllatust ja headmeelt - popp värk ju :)
Muster: Heleni poolt muudel põhjustel saadetud skeem kohandatud variandis
Materjal: Jil ( 50g/125m; 100% vill); Liannist
Vardad: 2,5 cm
Lõngakulu: 100 g

Pääsusaba mammale
Nii see juhtus - andsin oma sõrme. Rätikutele. See minu esimene rätik. Imeilus pääsusaba. Oma tööga ma eriti rahul polnud - et ma ka venitamist katsetasin esimest korda elus, siis see eriti ei õnnestunud. Sakid ei tulnud ilusad. Aga eks ma harjuta.

Muster: Swallowtail Shawl
Materjal: Novita Florica ( 50g/157m; 100% villa); suured tänud lõnga hankimisel Mari-Liisile
Vardad: 3,5 cm
Lõngakulu: natuke üle 100 g

Edasi ja tagasi

Täna siis vaadatud-kuulatud-üleelatud tagasiside (või mõningas mõttes ka edasiside) andmise/vastuvõtmise kursused. Vahva-vahva-vahva ja väsitav. Vaat sellises situtsioonis hakkad tajuma kui vähe me teineteisele ikkagi tagasisidet anname. Eriti positiivset. No on ju nii? Mina paraku küll. Ja minule ka senistes töökohtades. Seega suund, mida jälgida. Mõlematpidi ja mõlemas suunas.
Nali naljaks, aga tagasisidet ma lõunalauas ka juba sain. Positiivset! Kolleeg-kursavenna suust. Midagi sellist, mida pole mulle eriti öeldud. Ja viimaste aastate jooksul kohe kindlasti mitte. Mu pilk/olek olevat nii realistlik, et hea kohe vaadata. Minul naeratus näol ja hea tuju mõneks ajaks. Vaat kui lihtsalt. Vaat kui möödaminnes. Vaat kui õigesse kohta. Hää kolleeg mul.

Pea huugab otsas ja esimene tööpäev hakkab lõppema. Tohutult palju uut infot, palju uusi nägusid, palju-palju lugemist. No kui natukenegi sellest meelde jäi, siis oli hästi. Ja ootuspärase 2 tuttava näo asemel leidsin 5. Vaat kus lops. Tartu va tilluke linnake ju. Tegelikult on väga lahe kohata taas ammu unustatud nägusid. Ja hea meel tõdeda, et mindki tuntakse ära. Ja naljakas kui nn meestekorrus on rahul naissoost näo lisandumise pärast. Häh - naljatilgad. Ma ju harjunudki meestega. Amet ju siuke. Arvavad, et nüüd miskit muutub. Vaat ei taha uskuda.
Ja homme juba koolitusel.

Ja nii ma läksin. Ostsin suure kausitäie komme, jagasin ja soovisin head jäämist. Vastu suurt ei soovitud. Kõle-kurb-nukker. Ja hea meel, et ma õigel ajal mõistusele tulin ja äraminekut korraldama hakkasin. Ja ära läksin. Ja homseks uueks kohaks vaimselt valmistun. Ja mitte ainult vaimselt - sai soetatud ka siuke eputamishilp. Väga mitteminulik. Aga seljas oli isegi peeglisse vaadatav.
Tegelikult oli mu töötuaeg tihe:
eile: 85 km Värskasse - kirik, surnuaed, korraks ema poole. Edasi ca 50 km Võrru - tädi ja täditütart sünnipäeva puhul külastamas ja lõpuks 70 km koju. Väsi-väsi-väsinud.
täna: KE kauaoodatus sünnipäevapidu - sõpradega bowlingut, mängunurka, Hesbugeris söömas. Väga lahe oli. Bowling andis kustumatu mulje, sest enamus kohalolijaid tegi miskit sellist esimest korda. Mina kaasaarvatud. KE arvas, et võiks veel minna. Mina arvan ka :) Sest (no olgem ausad) meil tuli juba täitsa hästi välja.
Ja nii need leheküljed (päevad-nädalad-kuud-aastad) vahetuvad.

Uudised

Uskumatu juhtum - mina jäin üksi. Terveks õhtuks ja ööseks. Täiesti üksi. Appiiiii .... ei tea kuhupoole jooksma hakata. Mida teha, mida teha. Plaan - telekas ja korralik uni.

Infoks - lapsed Tädi A juures (tänud-tänud-tänud), herr abikaas tööl.

Et kui juba, siis juba ... infoks veel - järgmisel reedel jään töötuks. St olen sel kohal ses firmas viimast päeva. Tunded? Puuduvad. Tegelikult olen rahul, et võtsin asja ette. Ja muudan oma elu. Mjaaaaa ... tervelt 2 päev töötuelu :P Sest esmaspäevast uues ametis uues kohas. Uus elu. Hmmm ... täitsa ärevuses ja põnevuses kui mõtlen.

Aga tegelikult on tööturg tööd täis - kandideerisin 6 kohta, käisin 5 kohas vestlus(t)el, valitud sain 4 kohta. Ehk siis minule jäi kaalumine ja otsustamine. Põnev. Silmaring laienes, enesekindlust sain juurde. Igati tervendav tegevus :) Siiski loodan, et mõneks ajaks jääb CV saatmine ära.Puhkan ja naudin elu.

Laps teab, mis on hea

Ostsin taas nn toorpiima (uh, kuidas see sõna mulle võõras on). Ehk siis külmkapis piim pakis (poe kaup) ja piim pudelis (taluniku kaup). KE tirib muudkui pudelit lauale - see on parem. On muidugi. 1,5 l läks nagu niuhti. Eile sai siis 3 l varutud. Näis kauaks.

Pean oma käike nüüd veidi rohkem organiseerima. Et kodus oleks pea alati head piima. Peres ju 3 piimaarmastajat.

Kui aega üle

Omamoodi elu, kui lapsed on haiged. Sest nad magavad. Palju magavad. Pidevalt magavad. Mina käin ümber nende ja kraadin ja topin rohtu ja jahutan ja katan ja vaatan, mis saab (Laural täna mitu korda 39,5-ni palavik jõudnud). Ja loen imelikke asju. Näiteks OPist kuuldud uue luulekogu "Äramõte" autori Maria Lee kohta. Mina ja luule? Oh ei .... ei klapi kokku. Aga mina ja uurimine klapime. Tegemist üsna põneva tugeva kirjandusliku taustaga noore inimesega.
Nüüd aga taas tõbilaring.

Eile...

... sai kalli pojake 5-aastaseks. Juba? Vat ei teagi. Juba mõnda aega on ta parajalt suur/asjalik. Ja tubli. Ja emme poja.
Plaanisime sünnipäevaks nii mõndagi ägedat, aga ..... öösel tõusis KE-l palavik+tohutu nohu ja päeval minul. Ja sõber J-l ka ja tädi A-l. Epideemia. Vastik-vastik-vastik. Torti ikka sõime. Ja püüdsime püsti püsida. Vähemalt minul oli sellega probleeme. Uuuh .... olla üksi 2-lapsega kodus, ise täitsa haige, söögilõhna ei talu - lastele vaja süüa orgunnida, püsti ei püsi - lapsed tahavad süüa/juua/... ........ karm igatahes. Püüan tänase päeva vastu pidada - eks siis näis. KE-l õnneks parem. Haigena haiget põetada on ju veel hullem.

Vahepeal ma ei saa aru. Inimestest. Arvad ikka naiivselt ja lootvalt, et inimesed on normaalsed/arusaajad/abistavad/mõistvad. On ikka. Aga mingil imekombel olen viimasel ajal kohanud liig palju teistsuguseid. Tõesti liig palju. Ja mul on lihtsalt kahju neist. Ja heameel, et tegin õige otsuse. Otsuse minna edasi. Areneda/kogeda/saada ilusamaks, paremaks ja targemaks. Miskipärast tuleb aegajalt õigete asjade arusaamiseks kogema ka mittemeeldivaid asju. Vähemalt on lõpptulemus seda väärt. Ma usun seda. Teisiti ei saa lihtsalt olla.

/mõistukõne selgitus - käsil on veebruarikuusse soovitud muudatus, seotud leivaga ja vorstiga selle peale

Värvilise inimese heietused

Vahel on selline masendus peal, et kuku kummuli. Iga võimalik vaba hetk vehin rulliga mööda lagesid-seinu-põrandaid, aga midagi sellist, millel silm puhkaks, ikka pole. Kõik on poolik. Ja osaliselt veel otsustamata. Aga taktika muudatust on tunda - enam väga ei mõtle, pigem hindame oma vaistu. No ja mis siis kui saab imelik. Kes ütles, et meie normaalsed oleme.
Väsinud olen. Ja värviline (põhiliselt käed). KE-poja loodab koos meiega, et ehk saab mingil moel tema sünnipäeval (mis läheneb liig kiiresti) uues kodus pikniku pidada. Ikkagi uus ja põnev. Kui ma vaid homme esiku lae ära värviks ja seinad krundiks ja lastetoa ja magamistoa põrandad korra üle lakiks ja .... siis olen vist surnud ka.

Ei ta valeta

Jalutasime eile õhtul lastega tädi poolt koju. Paras vahemaa, et igasugu põnevat näha, omavahel päevauudised vahetada.
** Mööda jalutab suitsetav keskealine mees. KE: "Keegi suitsetab. Talle on plaastrit vaja!" Plaaster - Nicoret plaaster, mida suitsetamisest loobumise aitamiseks tõsiselt reklaamitakse.

**Maja nurgal noored tugevas embuses. KE: "Keegi armastab oma kallikest." L: "Miks armastab? Jah-jah, armastab ja musitab"

Arvestada tuleb sellega, et eriti vaikselt need laused öeldud ei olnud.
Lapsesuu ei valeta!

Karm, aga ... karm

Täielik ralli:

• ööl vastu teisipäeva KE taas ninaverejooks, hommikul läksime erakorraliselt LOR juurde, kes märkamatult kõrvetas 1 poole ära (st sealt ei tohiks enam verd lihtsalt niisama tulema hakata). Poja uskumatult tubli ja käitus kui täitsamees
• neljapäeval perearsti juures - KE sõrmeverd uurimas. Poja taas uskumatult tubli ja arstitädi küsimise peale vastas, et valus ei saanud. Veri korras.
• reedel röntgenis - KE adenoidid teemaks. Saime supsti käidud. Poisi tublidusest ei hakka taas vist rääkima :) AGa käik oli nii supsti, et ta ei saanud aru, et mis me sinna üldse läksime :P
• järgmine teispäev taas LOR juurde - eks näis, mida adenoidide kohta arvatakse

Kui kõige selle siblimise ümber panna veel ka kiire tööaeg ning peaaegu igapäevane töövestlustel käimine, siis ... õhtuks üpris läbi. Vahel õnnelikult läbi, vahel õnnetumalt. Aga iseendaga olen rahul. Et ma suudan ka nii segasel ajal naeratades tööd otsida ja ennast kiita. Psssst! Ei tohi miskit ära sõnuda.

Kui arvutit pole

... siis mängime meie lauamänge, teeme ristsõnu, harrastame rebimistehnikat jms. Sest meie truu kaaslane otsustas peale 5 a usinat tööd sussid püsti ajada. Diagnoos: toitekas väsind.

Eile õhtul mõtlesin, et kas täna hommikul tööl julgengi meilipostkasti lahti teha (äkki milioon kirja). Õnneks nii hull polnud. Ja meilid ja blogid ja foorumite tähtsad asjad juba loetud.

Kui nüüd pildid saaks ka fotokast kätte. Ja osad asjad juurde pildistatud. Ja need siia-sinna üles pandud. Vaat siis võiks selle nädala edukaks nimetada :)

Sammud

Eile tegin otsuse. Tegelikult oli otsus juba ammu valmis, aga eile kinnitasin ja edasikaebamisele ei kuulu. Sest nii ma ei suuda edasi minna. Peab muutuma/muutma. Siis jääb vähem torkeid. Loodetavasti. Usutavasti. Sest valge leht on ju parem kui sikerdatud ja arusaamatu nutsakas.

Et mu mõistujutt veel imelikum oleks, siis .....
* 2 asja saada korda jaanuarikuu jooksul (----- lihtne värk, kuna sõltuvad minust)
* 2 asja saada korda hiljemalt veebruarikuu jooksul (----- suts keerulisem, kuna ei sõltu vaid minust)
* 1 asi lükata käima ja torkida end tagant, et alla ei annaks (-----üsna keeruline, kuna minu osa üsna tilluke)

Ei ole lihtne. Aga õnneks saab tibusid üsna pea üle lugema hakata.

Herr poja tunnistas eile, et ta ikka on minu tibulinnuke. Elu kui komm!

Kadumata

Nii kui ma sutsukesekene end tööga taas seon, nii aeg lippab sinna. Lausa kaob. Mutiauku. Ja väsimus tohutu. Ja pinge ja muud "vanad" asjad. Krrrrrrr. Aga lootus pole kadund. Üldse veel pole.

Telekast jooksis Skautpataljoni reklaam. Laura hõikas: "Ma tahan ka sinna. Mina hakkan politseinikuks - püüan pätte!" ---- no vaata nüüd noore plika unistusi.

Karl Erik jäi tädi poole ööseks ja koju ei taha tulla. Et tema tahab veel jääda. Tema nüüd tädi tibulinnuke ja tädi tema emme jne Minu moss näole kommentaar: "Emme - sina ära nuta! Ära kurvasta ka. Sa ei ole üksi - sul on issi ja Laura!" ....... noo jaaa. Kuidagi väga uskumatu tunne olid seda kuuldes.

Külm ilm ei hüüa tulles

Oli plaan täna pärast pikemat pausi tegelased taas lasteaeda/hoidja juurde viia. Algus oli ilus (lapsed ärkasid suurema hädata), vantsisime vapralt õue ...... jesssss - autol uksed avanesid. Ja seejärel köss .... autol aku söss mis söss. Nii me jälle tuppa vantsisime. Ja oleks siis külma - ilm.ee näitab hetkel -7 C. Külm või asi. Hea, et mul puhkus on. No näis mis tänastest võimastest plaanidest realiseeritud saab :O

Pilt pärit: http://ilm.ee/tartu

Matsudega tuligi

... uus aasta. Meie jaoks traditsiooniliselt minu õe Anneli perega nende pool. Rakettide, maitsva söögi, šampuse, teleka ja rohke jutuga. Nii nagu jõuludki (jõulude puhul puuduvad vaid raketid ja šampus :)) Selline mõnus olemine - suurimad tänud!
Sel aastal koperdasime herr kaasaga öösel koju - lapsed jäid võõrustajate poole tuttu. Uh sai magada :) Tervelt 5,5 h :P

Vana aasta kohta veel mõndagi vaja pajatada. Ajaloo tarbeks. Ehk lähipäevil. Või veel mitte. Jõuluaeg pole ju veel lõppend.

Viimastel päevadel lugesin rohkelt lubadusi/mõtteid, mida paljud teist ja paljud teisedki lubasid 2008. aastaks. Päris vahva oli. Palju edu teile! Loodan väga, et vähemalt 69 % läheks täide. Mina loodan vaid üht - et sellist aastat, nagu 2007, enam ei korduks. Liiga raske. Liiga masendav. Liiga palju kaotusi. Liiga palju ....

Pai ja kalli kõigile lugejatele!