Vahel on selline masendus peal, et kuku kummuli. Iga võimalik vaba hetk vehin rulliga mööda lagesid-seinu-põrandaid, aga midagi sellist, millel silm puhkaks, ikka pole. Kõik on poolik. Ja osaliselt veel otsustamata. Aga taktika muudatust on tunda - enam väga ei mõtle, pigem hindame oma vaistu. No ja mis siis kui saab imelik. Kes ütles, et meie normaalsed oleme.
Väsinud olen. Ja värviline (põhiliselt käed). KE-poja loodab koos meiega, et ehk saab mingil moel tema sünnipäeval (mis läheneb liig kiiresti) uues kodus pikniku pidada. Ikkagi uus ja põnev. Kui ma vaid homme esiku lae ära värviks ja seinad krundiks ja lastetoa ja magamistoa põrandad korra üle lakiks ja .... siis olen vist surnud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar