Metsas. Haige olen. Reedest saadik. Palavikku pole, köha pole, nohu on, vastik paks röga on ja kurk sutsu valus. Ja tohutult uimane. Kahtlaselt uimane. Nii ma pühapäeval EMOsse läksin (täpsustan: herr abikaasa viis, sest rooli ise ma ei riskinud minna). Vaadati, et mis sa ullike tulid. Oled ju viirusega haige. Mina muidugi vastu, et mismoodi - palavikku pole ju. No vaidlesime mis me vaidlesime, aga vererõhk sai mõõdetud. Hea, et ma istusin. Masin näitas 184/132. Ossa sadede sademed. Nii ma koju saabusin teadmisega, et rahunemist ja magamist kõvasti vaja. Siin need mu magamata ööd ja väsitavad päevad siis kuhjunud on. Õhtul oli vererõhk juba inimese moodi.
Ja nii ma rögisen ja uimatsen ja puhkan siin nüüd. No täitsa keeks. Sõnatu. Ja mõtteid edasise suhtes puuduvad :O