Lugesin üle pika aja veidi omeenda blogi. Teiste omi loen iga päev (või noh siis kui uus postitus tuleb), aga enda oma suurt mitte. Kuigi vahel peaks/võiks. Meenutamaks, mis kuidas läks ja mis tunded olid.
Tänased tunded igasugused: vana korter on ajalugu (rahulikku elamist uutele asunikele), uues korteris paar nädalat sees elatud. Mis aga ei tähenda, et kõik seal korras oleks. Nii mõnigi kott ja karp tahab veel lahtisorteerimist. Tasapisi-tasapisi.
Lapsed on vähemasti igati rahul - magavad oma uues voodis rõõmsalt ja rahulikult ning suuremate intsidentideta. Magamistuppa sai küll toodud oma vana voodi, aga uues kohas tundub see oluliselt laiem :) Ehk siis veidi veel ja elu nautima.
Möödund nädalavahetusel võtsime A-ga ette taas Petseri-retke (nii nagu aasta tagasigi). Väga mõnus-turgutav oli. Palju toredaid inimesi, nii mõnedki juhuslikud kohtumised tuttavatega, õhtuks valutavad jalad :) Pühapäeval Mõla kirikusse maanteelt kõmpides olin jube kindel, et 1 kohast saab otsemat teed kohale. Tulemus: tee kadus ära, ronisime pikas märjas rohus kingad näpus kuni õnneks leidsime veel mingi rajakese. Kohale me jõudsime ja nalja sai :) Lapsepõlvemaitselisi metsmaasikaid leidsime ka. Ja vihma saime kuhjaga.