Blogi taassünd

Möödas on peaaegu 1 a, mille sisse mahub palju põnevat, rasket, ilusat, uut, tüütavat, head ja halba. Mahub uuele töölekohale jõudmine, mahub ka nipet-näpet käsitööd. Mahub minu kullakeste suuremaks kasvamine. Aga ei mahtunud blogimine. Vaat ei tahtnud/polnud midagi öelda/ei leidnud aega/ei pidanud vajalikuks.
Mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd teen. Soov on taas see blogi suunata minu käte kaudu valmivate asjade jäädvustamiseks. Sest nüüd on mul taas tahtmist ja aega.

Kolmapäeval (26.10.2011) tõttasin lõunapausi ajal kiirelt turule ja seejärel poodi lõunasöögi järele. Poest kiirustasin tööle tagasi. Kõik oli nii nagu alati kuni .... ma komistasin vastu kõnnitee äärekivi, püüdsin jääda püsti, kuid panin vasaku jala väga viltu maha. Ma kuulsin põlve sees raksu ja ma kukkusin (napilt enne sõiduteed). Valus ei olnud, aga kahtlane küll. Ronisin püsti, hea möödakäija aitas asjad kotti tagasi panna. Helistasin kiirabisse, kes saabus alles 15 min pärast (üsna väsitav oli nii kaua 1 jalal seista). Edasi läks kõik juba väga teisiti: röntgen, diagnoos, kompuutertomograafia, täpsustav diagnoos, ilma söömise ja joomiseta ootamist, hilisõhtune op (jube igav oli, sest keegi mulle suurt miskit ei rääkinud ja näha ka polnud), suure palaviku ja valudega järgmine päev, tutvumine rulaatori, ortoosi ja karkudega. Esmaspäeval sain koju. Täpsemalt öeldes tassiti, sest trepid pole hetkel minu sõbrad.
Ja nii ma nüüd olen suurem osa päevast pikali, natuke istuli ja praktiliselt üldsegi mitte püsti. Jalale toetuda ei lubata vähemalt 4 kuud. Pole välistatud ka, et kauem. Ma ei hakka kirjeldama, mis meeleolud mind sel nädalal valdasid. Tohutult raske on kohaneda olukorraga, kus ei saa ma kodunt välja ega koduste majapidamistöödega hakkama.

Kallis lugeja - hoia oma tervist ja lähedasi!

Elukesest enesest (10.-11.ndl)

Olen selle blogi unarusse jätnud. Aga uuele aastale tahaks vanade võlgadeta minna. Niisiis hakakem meenutama :)

Esmaspäev 08.03.2010
Väga tegus naistepäev :) Lapsed käisid traditsiooniliselt lasteaiaga uisutamas, seejärel teatris ("Onu Remuse lood" Rakvere teatri esituses). Mina aga Henriga arsti juures ja õhtul lasteaia hoolekogu koosolekul.

Teisipäev 09.03.2010
Miskipärast satuvad mõnedki asjad ikka ühele päevale. Nii nagu tänagi .... ühelt koosolekult kihutasin teisele. Õnnestus planeerida, aga tegelikult üsna tülikas.

Laupäev 13.03.2010
Kui ma selles meenutuses rääkisin, kuidas KE käis plaadile laulmas, siis nüüd sai meie KE hoopis plaadiesitluse kogemuse. Kõik see toimus vahvas kohas nimega Puhhi Lastemaailm. Niikaua kuni KE seal suure hulga lastega trallis, tegime meie ülejäänud ettevalmistusi edasiseks. Ehk siis peo lõppedes võtsime poja autosse ja sõitsime terve perega Värskasse. Nii vanaemale külla kui ka minu ristitütre H sünnipäevale.
Sünnipäeva oskas meie H "põnevaks" muuta, sest ta pole ju jätkuvalt nõus mitte ühegi inimese süles olema. V.a. mina. Oeh!

Laupäev 20.03.2010
Fantastiline päev L-le, kes li kutsutud lasteaia-sõbranna poole mängima. Tubli tüdruk jäi kenasti ilma minuta sinna ja lusti ja tralli jagus mitmeks tunniks. Kustumatu mälestus :)

Taaskord nädal, mille sisse mahtus nii mõnigi arstivisiit. Ikka H-ga. Sh maadleme allergiaga, mis nagu taandub, aga tegelikult ei taandu küll.

Turi vajab massaazi. Oskab ehk keegi Tartu kesklinna kandis mõnd mõistlikku kohta pakkuda? Mõistlik = hea teenus aruka hinna eest :)

Auto oli pesulas. Läksin järgi. Mõtteid mõlgutades. Pesula hoovile jõudes vaatan - ohhoo, vaat kui ilus auto seisab. Järgmine pilk - minu auto numbriga. Vaat siis niipalju vanast roostehunnikust. Armas teine :)

Elukesest enesest - 9 ndl

Eks ikka ajaloo tarbeks :)

Esmaspäev 01.03.2010
Lasteaiaga uisutamas. Sel korral olin mina kaasas (mitte uisutamas :)), sest hommikusse pidin mahutama veel ka hambaarstivisiidi (ikka selle hambajama pärast). Poisid kihutasid meeletult, uisutamise lõpus käidi wc-s kätekuivatusmasina all pead kuivatamas ja lasteaias tuli poolmärg särk seljast kiskuda.

Teisipäev 02.03.2010
KE rühma kooliminevad lapsed käisid Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumis tutvumispäeval. Selles koolis seetõttu, et lasteaiale kõige lähemal ning juba mitu aastat kooli ja lasteaia vahel mõnus koostöö olnud. Väga äge oli, isegi sugulast H nägid mitu korda. Varasematest lasteaiakaaslastest rääkimata. Halvana tõi KE välja suure lärmi ning tõuklemise rõivistus. Klassi jõudes oli aga lahe.

Neljapäev 04.03.2010
KE tervisepäeval. Ehkki ta pole sportlikult teab mis tugev ja saavutused jäid ehk nappideks, oli tunne hea ja päev mõnus. Diplomil kirjas:
pikkus - 133 cm, kaal - 29,8 kg, 150 m jooks - 35,6, paigalt kaugushüpe - 130 cm, täpsusvise - 3-st 1.
Mina aga (H kaenlas) käisin TERA tutvustaval päeval. Uudishimust. Kahjuks eriti pikalt ei saanud kriuks-viuksuva H tõttu olla, kuid nii mõnegi vastuse sain.

Pühapäev 07.03.2010
Suure sõbra J sünnipäev. Mis muud kui 7-aastaseks saamine. Pidu kodune ja mõnus.

Nädalasse oli planeeritud ka H arstivisiite, mis tema haigeoleku tõttu lükkusid edasi.

Elukesest enesest

Oh jah ... ei hakka ma ennast kordama, aga see elukene veereb ikka kole kiiresti küll. Ja nii kui arvan, et võiks ajaloo tarbeks siia ka kirja panna, siis ... säuh ja jälle nädal möödas ja aega pole. Kui keegi oskab mulle Tartus soovitada kursust, kus õpetatakse ajaplaneerimist 1 emmehullu imiku ja 2 muidu aktiivse eelkooliealise lapse emale, siis olen väga tänulik.

Aga asjast (ehk siis olulisemad hetked):
Laupäev 06.02.2010
Hilinemisega jõudsime Anneli sünnipäevale. Hilinesime üsna märgatavalt - nädal aega. Meie autoloks hakkas jukerdama, mis tähendas pea terveks kuuks autota olekut. Siinkohal veelkord suured tänud kompaniile A&A, kes laste transportimisel suureks abiks olid.

Teisipäev 09.02.2010
Meie KE sai 7-aastaseks. Rühmaga käisid Vanemuise Kontserdimajas "Bandu-Bandu"'t kuulamas-vaatamas, lõunasöögi kõrvale sünnipäevalapse toodud kommid ja puuvili ("Emme - torti pole vaja teha! Sa ei jõua - sul palju tegemist!") ning õhtul sünnipäevamöll Annelinna Rüblikus. Oh kuis suutis kõik see kokku õhtuks ära väsitada :)

Pühapäev 14.02.2010
Käisime Thomast vaatamas. Esimene kodune külastus.

Reede 19.02.2010
Kadri (hää inimene) hõikas kullakeste foorumis ja mina haarasin võimalusest. Ehk siis käisime teatris "Huntlutsu" vaatamas. Etendusele saabusin mõningase eelarvamusega. No ikkagi ju Luts ja Unt. Et eks raske saab olema. Aga väga vahva oli hoopis. Tükk oli parajalt naljakas, tõsine ja tempokas. Kahjuks pidin veidi enne lõppu koju sibama (herr abikaas pidi tööle kihutama). Aga see ei muutnud enesetunnet ja elamust :)

Laupäev 20.02.2010
Jubekülm ilm. KE, kes võtab osa lasteaias läbiviidavatest inglise keele tundidest, oli kutsutud tundides õpitud laule sisse laulma. Ehk siis koostas MTÜ Arenguselts vahva inglisekeelsetest lastelauludest koosneva plaadi. Kõik see toimus Jo-le-mi stuudio ruumides. Väga põnev kogemus.

Pühapäev 21.02.2010
KE järjekordne jalgpallivõistlus Kesklinna kooli võimlas. Istusin sel korral kogu selle aja (3 h) kohal, L kauples kaasa, mis aga tähendas, et tal hakkas üsna pea igav. Õnneks oli fännide hulgas veel samaealisi tüdrukuid, kellega koos siis ringi konnati :P

Laupäev 27.02.2010
Käisime koos Anneliga koolitusel. Annelil kõik väga õiges võtmes kirja pandud - loengu pealkir ja sisu ei klappinud kahjuks. Sellest hoolimata on mul väga hea meel, et Lelula selliseid tasuta koolitusi läbi viib. Loodan, et ka edaspidi ning et leidub veel põnevaid teemasid, mida kuulata.

Kiirkäigul oli meie veebruar just selline. Ärgem unustagem siia sisse põimida veel ka mu hambajamad.

Ühel tulevad, teisel lähevad

Mul on oma tarkusehammastega mingi eriline suhe. Eelmise eemaldamine tekitas juba parajat jama (no loe siit kui ei usu). Sel korral aga hoopis selline lugu ....
2009 a lõpus hambaarst märkis, et 2010 veebruar-märts tasub alumine tarkusehammas välja tõmmata, kuna ta hädine välja näeb ning parandamismõte puudub. Tol hetkel mõtlesin, et ok-ok ... aega on. Aeg aga lippas. Mõnel korral tundsin, et seesamune hammas õrnalt tuikab. Ok ... pole hullu. Aga 23. veebruaril läks hulluks. Valutas päeva, valutas öö ja valutas teisel päevalgi, mis aga (nagu nimelt) oli puhkepäev.
Egas muud kui hakkasin otsima vabatahtlikku hambaarsti, kes tahab vabariigi sünnipäeval hädalist abistada. Leidsin. Läksin kohale. Tehti tuimestus - hästi ei mõjunud. Tehti veel - ikka mingi koht tahtis minust seinale ronijat teha. Veel veidi tuimestust ja siis ..... tõmbama. Aga mis ei tule, see on mu hammas. Mis ma ikka pikalt heietan .... kammaja kestis taas 1 h ja minul kõik kohad valusad. Arstil lendas higi, minul pisarad, arstionu tegi mulle isegi pai. Lõpuks oli kõik. Vähemalt nii ma tol hetkel mõtlesin.
Möödub päev, teinegi - valu ei anna tagasi. Valuvaigisti valuvaigisti järel. Muidu ei suuda olla. Laupäeval (3 päeva möödunud) valutas kogu suu jätkuvalt ja mitte vähe. Kodune seltskond saatis mu valvearstile näitama. Diagnoos - põletik. Puhastati ja kutsuti esmaspäeval tagasi.
Kätte jõudis esmaspäev. Eelnevad päevad möödusid valuvaigistite vahel tundide ja minunite lugemisega. Taas puhastati, pandi rohtu ja kutsuti komapäeval. No ja siis ma mõtlesin, et ma vist hakkan surema - hambatõmbamisest pea nädal möödas, tabletipakk tabletipaki järel aga ikka valutas ja valutas ja valutas. Väga valutas. Järjest hullemini. Nutmisest ka ei olnud kasu - veel hullemaks läks. Nii ma soigusin. Selle sõna kõige täpsemas tähenduses, sest samal ajal jäi meie H haigeks. Suur palavik ja magas vaid süles. Nii öösel kui päeval. Kui aus olla, siis ma ei mäleta nendest päevadest suurt midagi. Nagu poleks olnudki.
Kätte jõudis kolmapäev (täna). Valvearst vaatas ja kuulas mu muret ja märkis, et mu lugu on nende targa õpiku jutt. Ehk siis olukord meditsiinilises mõttes väga tavapärane. Prognoosis veel 1 nädala jagu piinasid. Siiski pani uut rohtu sellesse kolejamasse auku. Ja see ... AITAS. Ma pole peale seda valuvaigistit pidanud võtma. Minust on taas saanud INIMENE. See on uskumatu.

Ka poja H muredele leidsin põhjuse. Hambad. Tulevad. Ülemised. Eks sellest suur rahutus ja palavik.

Rõõmu mulle ja Sulle

Lapiliisu blogist leidsin toreda ettevõtmine. Kuidas ma siis osa ei võta :)

Reeglid: 3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.

Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.

Aga meie oleme haiged :S
Kõik algas eelmisel nädalal ...
1. KE - köha, hääl ära, siis tuli nohu (algul vesine, siis paks ja kole); praegu jäänud nohu (mõistlik)
2. L - jubekole kinnine köha, hääl ära, siis tuli nohu (üsna mõistlik); praegu jäänud natuke köha ja natuke nohu
3. H - hääl ära, jubekole nohu, köha ja palavik. Täna 4.-s päev.
4. M (nagu mina) - hääl ära ja kurk vahelduva eduga imelik.

Elu ei ole lill. Eriti kui suur mure pisikese H pärast ja 3 ööd vähese magamisega üle elatud. Aga küll see lill tuleb. Tuleb-tuleb.

Palju õnne värsked vanemad E ja O! Pojaraas sündis täna (imeilusal talvepäeval) kell 10.43. Parajalt pikk ja raske :)

Lõngavarude avalikustamine vol 2

Tam-taram-tararara ... põmm! Kui ma eelmisel aastal (va ullike) arvasin, et kuskil on mul peidus tutsakad ja nutsakad, siis 2009 a jooksul leidsin väga salapärasest(?) elutoa ainukesest kapist täitsa korraliku (ja raske) kotitäie lõnga. Assa mait! Nii mu eelmise aasta lõngahävitamise püüdlused ka luhtusid.

Lühidalt:
fikseeritud lõngaseis 2008 a lõpus ...... 31,2 kg
fikseeritud lõngaseis 2009 a lõpus ...... 30,385 kg
Ehk siis kokku sai kaalulangust 0,815 kg. Algus seegi :O

Pilditu ja helitu optimist

Ei ole mul häid suhteid tehnikaga: fotokas ei taha pilte teha, telefon ei taha kõnelda. Nüüd ütle veel. Kindel on aga see, et miskit ikka liigub. Väsinud teo sammul. Aga liigub.

Aasta alguses pildistasin oma varukesed üle. Et siis nagu mis siin ikka. Seis ei ole kiita. Püüan paar pilti veel fotokast üles leida - siis ka lõplik seis üleval. Ja põhjust taas häbeneda. Seda aga ehk teinekord :O

Vaadates oma varandust tekkis aga paar mõtet-projekti. Projektid iseenda jaoks:

• Kodu, kaunis koduke!

2010 a igas kvartalis muuta üks tuba (või köök või misiganes koduruum) hubasemaks. Kas siis mingite asjade ümberseadmise või uute kardinate vms abil.

Märge blogis: label nimega "Kaunis kodu"

• Lööme varanduse laiaks!

Kasutada võimalikult palju koduses varus leiduvat lõnga. Et see kuhi väheneks.

Märge blogis: label nimega "Varandus laiaks"

• Poolik töö väärt asjaks!

2010 a igas kvartalis lõpetada (või teha ümber) vähemalt 2 poolikuna seisvat asja.

Märge blogis: label nimega "Poolik töö korda"


Kel sarnased mured - liituge projektidega:)

Uuel aastal uue hooga

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, siis oh jah : Olen kohati ikka täitsa lootusetu - alustan miskit hirmsuure hurraaga ja siis poolel teel vaibub-vaibub ning ongi jälle kõik. Ehk siis ei suuda asja lõpuni ajada. Ja imelik on see, kes arvab, et ma ei oska põhjendust leida. Häh - naljatilk tõesti!
Nii ka 2009.a kohta .... hakkasin aasta algul oma käsitöölisi tegemisi nummerdama, kaaluma, kaalust alla (lõngade ikka) projektiga tegelema ja siis (nüüd tuleb põhjus) sündis pesamuna ja saigi hurraa-hoog otsa. Nukker. Lausa kurb.

Aga "kui ei proovi, siis ei saa" (või miskit umbes sellist). Seega katsetan sel aastal uuesti. Eelkõige just lõngavarude hävitamise seisukohast. Mis seisus varu on - seda hakkangi kohe revideerima, kaaluma, pildistama (sahmin ja tolmutan veidi). Ja näitan teile ka. Nagu eelmisel aastalgi. Siis saate enda raudse mõistuse üle taas headmeelt tunda :)

Ja rahulikke Jõulupühi! Selgitust vaata siit.

Rahulikku, rõõmsat, meeldejäävat, mõnusat 2010. aastat!

Leidke võimalikult palju aega nii oma perele kui ka iseendale :)

Küsimus sai vastuse

Tänase päeva küsimus - kus on piir targutajal ja teadmiste mõttes ihnuskoil? Enda puhul ma enam ei saa aru. Ju ma siis olen ikka mõlemat kui nii minust arvatakse. Või siiski pole?

Tänase päeva otsus - ma ei lase minu jaoks igasuguste inimeste arvamustel ennast kõigutada. Sest seda nad just loodavadki. Et ma tunneks end süüdi. Aga ma pole seda, sest nii vaikimised kui rääkimised olid vaid inimes(t)e aitamiseks. Kui aga ei soovita, siis ei aita.

Olen tugev. Olen tugev? Olen tugev! Vot!

Mõned minutid tagasi sain mina vanatädiks. Palju õnne verivärsketele vanematele H-le ja P-le tütrekese puhul!

Pikk-pikk aeg möödund

... päevast, mil viimati blogisin. Miks ma vahepeal ei kirjutanud? Natuke polnud aega + natuke polnud soovi. Lihtsalt niisama. Nüüd siis tuli soov ja võtsin aja :)
Täna tuli lumi maha. Mõnus valge ja lumepalli tegemiseks sobilik. Henri ei suutnud ära imestada, mis imeasi see on. Sai neid omavahel tutvustatud.
Lugesin üle pika aja oma blogi. Ma olen ikka mingi imelik - pea igas postituses oli juttu, et küll aga vaja koristada ja puhata, aga siga siin ja siga seal (ehk siis 100 põhjust, miks ei saa). Tegelikult päris nii ikka pole, et käin pidevalt lapiga ringi ja nühin siit ja pühin sealt. Oi ei. Aga siin uues kodus, kus meil nüüd varsti 1,5 a elatud, suudan ma end enam seda (minu jaoks tüütut) tegevust tegema sundida. Ja püüan järjepidevust tekitada. Tervisele kasulikum. Minu enda, sest kui kuskil tolmu enam, siis läheb minul olemine keerulisemaks (hakkan aevastama .... allergia).
Häh - jälle postitus koristamisest :O

Aga kõige väiksem abimees on jätkuvalt emme kaisukas, hetkel veel vähese liikumisega, lemmiktegevus - emme süles jalutada või emme kõrval pikutada. Kuniks emme selle kõigega rahul, niikaua elu kui meepott :)

Palju õnne ka ikka .... nii minule endale kui sellele blogile sünnipäevade puhul!

Foto: Päivi, päätnitsapäeval 2009 Saaboldas

Päevad lippavad. Ei teagi kuhu. Ja suvi nendega kaasa. Oleme käinud 2 päeva jooksul 3 inimest lõpupeol õnnitlemas (st 2 päeva jooksul maha sõidetud ca 170 km), oleme olnud pikema sorti puhkusel mamma pool, H ja J teise mamma-papa pool jaanitamas, oleme päris palju linnas, käisime mänguasjamuuseumis ja muidu hulkumas, Peetriga mängimas, asju ajamas, taas Värskas Henrit ristimas, täna mina Henriga hansatamas ja ülejäänud seltskond Pärnus merd nautimas jne jne Need siis mõningad asja, mis meenusid. Sest igav pole (vähemalt minul). Ja lapsed kasvavad ja mina naudin kõike seda. Naudin ja samas piilun kalendrisse lasteaia perioodi kauguse mõõtmiseks. Sest kui lahe ja tore ka poleks, hakkab pidev ninapidi koosolemine tunda andma. Veidi puhkust kõigile meile kõigist meist on väga tervendav. Kahjuks aga suve seda suurt korraldada ei anna. Paar päeva nädalas aga sõpradega lasteaias suve lõpu tähistamiseks pole sugugi paha. Sinna muidugi pikalt aega, ent arvestades kui palju nad suve jooksul taas kasvanud on (eriti pliks L), siis tasub sellest juba varem mõtlema hakata. Eriti minusugusel pika sissejuhatusega emmel.

Ehmatusega tõden, et KEl meil viimane aasta lasteaias :O

KE lookene

Ajaloo tarbeks - täna jäi meie KE õuna söömise ajal ilma oma 1.-st piimhambast. Ehk siis hammaste vahetumine algas. Plehku pistis alumine parempoolne. Uut hambakest silma ei jäänud.

Ellujäämisprojekt

Püüan mis ma püüan, aga välja ei kuku. Et siis
* kui vaja lasteaeda viia, siis viin - ok
* kui vaja lasteaiast tuua, siis toon - ok
* vähemalt 1 kord päevas soe söök - ok
* vähemalt 1 h jalutamist - ok
* pesumasinasse pesu sisse toppimine ja välja tirimine - ok
* Henri-Henri-Henri - ok
* koristamine - väga mitte ok
Kui vaba moment on, siis jooksen ringi ja topin miskit ära kuskile ja pesen 2 tassi ja pühin kummutilt tolmu jne Ehk siis sahmerdan, aga tulemust näha pole. Sellest ka projekt - 1 päev = 1 ruum. Eile sain köögi korda, täna köögi korrashoidu kontrolli all hoitud ja magasmistuba korda. Homme saan ehk lastetoa suts inimlikumaks. Jube mõnus on just see, et nii on vähemalt 1 ruum, kus on tulemust näha, silm puhkab ja tuju parem.

Logistika ja veelkord logistika. Kes see ütles, et koduste mammade ajud jäävad unne. Minu aju töötab küll hoolega.