Nii kui ma sutsukesekene end tööga taas seon, nii aeg lippab sinna. Lausa kaob. Mutiauku. Ja väsimus tohutu. Ja pinge ja muud "vanad" asjad. Krrrrrrr. Aga lootus pole kadund. Üldse veel pole.
Telekast jooksis Skautpataljoni reklaam. Laura hõikas: "Ma tahan ka sinna. Mina hakkan politseinikuks - püüan pätte!" ---- no vaata nüüd noore plika unistusi.
Karl Erik jäi tädi poole ööseks ja koju ei taha tulla. Et tema tahab veel jääda. Tema nüüd tädi tibulinnuke ja tädi tema emme jne Minu moss näole kommentaar: "Emme - sina ära nuta! Ära kurvasta ka. Sa ei ole üksi - sul on issi ja Laura!" ....... noo jaaa. Kuidagi väga uskumatu tunne olid seda kuuldes.
1 kommentaar:
Pole hullu, see vist jällegi ealine iseärasus :P Ka minu esiklaps jättis minu kunagi umbes niimoodi maha :P Lastel elu= mäng või mäng= elu :)
Postita kommentaar