Vastik uss

Vastik uss närib aegajalt minu sees. Kadeduseuss. On palju põhjusi, miks olla kade - mõni on minust ilusam, mõni targem, mõni andekam (misiganes vallas), mõni polulaarsem, mõni tublim, mõnel on rohkem vedanud ja mõnel on kõike seda. Ja mina olen kade. Selle asemel, et tunda rõõmu ja heameelt, et teisel läheb niiiiiii hästi, ning pingutada, et endal läheks paremini. Mina hoopis turritan nurgas, poetan 3 pisarat ja olen kade.

Vastik-vastik-vastik!!! (palun lugeda seda "Pehmete ja karvaste" jänese häälega)

PS Seda postitust kirjutades sai vist osa ussi selleks korraks tapetud. Sest (no olgem ausad) - see, mis kõrvalt paistab, võib olla vaid kest. Ja kesta taga olla hoopis teine inimene. Mina aga ei oska kestas olla. Sellises kestas. Ja näitan välja, mida arvan/oskan/tahan/mõtlen. Nagu KE-gi, kes täna hommikul tädi A-le hõikas: "Oi - kui ilusad juuksed!"