Ma kohe üldse ei julgenud enne kirjutada. Tundsin, et igaks juhuks ei tohi/ pole õige/ ootame veel. Nüüd aga juba natuke julgen. Millest? Eks ikka lasteaiast.
Täna on Karl Erik lasteaias 6. päeva. Plaanisime, et 1.nädal ollakse lõunauneni ja 2. nädal vaatame, mis saab (meie= mina ja Jaagupi emme).
1. nädal möödus uskumatult. Ei ühtki pisarat, ei ühtki jonni. Reedel jäin poja soovil veidi kauemaks, aga hommikusöögi ajal saime kokkuleppele, et emme nüüd läheb.
Täna hommikul, aga hakkas poiss kurtma ... tema ei taha minna, kõik tudivad jms Ilma jonni ja nututa, kuid veidi kurvalt. Arusaamatuks jäi magamise osa, aga nii ma selle jutu tol hetkel pooleli jätsin. Lasteaias pakkus kasvataja, et jäägu nad lõunaunele. Meie veidi kahtlesime (sinine esmaspäev ikkagi). Kasvataja arvas, et minu mittemagaja poiss võiks küll jääda, kuna ta on varem huvi üles näidanud. Ja .... uskuge või mitte .... poiss, kes pole juba üle 1 a lõunaund maganud, tudib praegu lasteaias koos teiste lastega. Ja ei miskit probleemi. Ja emme istub tööl tuuduluudu näoga. Hohoooo!
2 kommentaari:
Tead ju küll - seltsis segasem :) Ega siis sinu laps viitsi igavleda, kui tesied kui üks mees magama lähevad ;)
oh see pole kunagi probleem, mul poiss oli samasugune, et ei maganud kunagi lõnaund ja kui lasteaeda läksime, siis esimesed nädalad tema mängis siis kasvatajaga seni kuni teised magasid, sest ta hakkas muidu teisi äratama, et ärge tuduge ja läheme mängima, kuid asjalood muutusid kas siis igavusest või kurnatusest võttis tema ka nüüdseks magamisest osa :)
Postita kommentaar