Ma pole mitte kuskile kadunud. Iga päev loen blogisid ja Postimeest ja (häbenen nüüd suts) Perekooli ja mida kõike veel, aga kirjutada/kommenteerida/arutleda ei soovi. Parim olek - kodus üksi ja väljas käin vaid siis kui PEAB. Lihtsalt selline tunne. Mis nüüdseks läind, sest nädalavahetuse olen sisuliselt 24 h lastega ja tegutsemist peab planeerima. Sest muidu läheb keeruliseks. Kõigi nende "tahan" ja "ei taha" värkidega.

Eile ja täna olid lasteaias emadepäeva üritused. Emotsioonid seinast seina: väga tasemel ja uskumatult kehva distsipliiniga, kõigil sõnad peas ja pidevad kasvataja meeldetuletused, ... Tantsu ja tralli ja kingitusi emadele jagus mõnusasti :) Väga väärt olemise sain ma kindlasti. Ehkki istuda ja tantsida liig keeruline juba.

Nüüd mul jäänud 2 päeva vabatahtlikuks lahkumiseks kodunt. Keeruline, sest lastehoid üsna keeruliseks mutunud ja nagu nimelt on herr abikaas kõik ööd pikalt tööl (seega päeval pikalt magab). Esmaspäevasele nö sunniviisilisele minekule ma veel ei mõtle.