Sel nädalavahetusel olin üksi. Üksi kodus. Mis sest, et lapsed+herr abikaas olid pühade puhul mamma pool (meil ülestõusmispühad alles nüüd). Mina aga ei suutnud-jõudnud-jaksanud-... Ehk siis puhkasin ja magasin ja vedelesin ja jalutasin ja olin niisama. Oli vaja. Väga oli vaja. Nüüd veidi kobedam tunne. Mõneks ajaks. Sest täna öösel lõpetasin emadepäeva etendusteks kostüümide täiendamist (pilte ei teinud, ehk siis kui päriskandmiseks läheb) ja süda nüüd rahul. Kohe selline hea tunne, et sai kaelast ära. Viimane tähtajaline suur asi, mis kaelas oli. 1 paberitöö ka veel ja siis on kohustused otsas. Ehkki mulle meeldivad igasugu sebimised, aga mitte alati. Ja hetkel ongi vist see "mitte alati".
Kätel tööd on ja asjad valmivad, aga vot ei õnnestu venitada ja pildistada. Koht, kus nüüd end kokku võtta. Jälle parem tunne. Väikse inimese suured rõõmud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar