Oma blogi ja teen siin mida tahan. Vot tahan ja virisen. Nii palju kui tahan. Kas nüüd sellest virinast kasu on - no vaevalt. Õigetele inimestele virisemine ei aita. Katsetan, siis valedega.
AJUKAS on elada nii, et sa tegelikult ei ela. Tõmbled päev otsa, edasiminek minimaalne (st kuhjub rohkem kui laheneb), mure kurtmisele vastus - minul on ka raske (no ei lohuta see mind), koju komberdan poolkülili, remondis pole võimaline ei füüsiliselt ega vaimselt osalema, kodu segi kui mustlaste maja (ja jõudu pole parandada). Vat lastega suudan veel veidi tegelda ja kõmm ja uus päev ja otsast peale. Aju enam ei liigu (liiga väsinud), lahendust pole ja ei otsita. Minu viha vaheldub enesehaletsuse ja masendusega. Ja siis ma mõtlen, et miks ma seda teen. Sest koju ei saa jääda (krd laen) ja uute väljakutsete jaoks nõnna arg. Siiski mitte lootusetult. Sest tahaks elada. Tunda tööst, kodust jm rõõmu. Mitte masinstuda. Ehk siis uus eesmärk. Olgugi, et siin on supertoredad inimesed. Paraku see mu muresid ei lahenda.
6 kommentaari:
Heh, mul on üsna samalaadne virisev masendus peal. Pidev löökide maandamine ja kui korraks väsima peaks, siis on vops kindel...
Aga see ju ei aita, et "minul on ka raske" ;)
Neetult tuttav tunne (see ei lohuta sind muidugi:)). Aga pärast seekordset vanemahüvitise lõppu.. ei, võib-olla isegi pisut varem, on plaanis küll uusi väljakutseid leida. Praegusel moel jätkata lihtsalt ei saa.
On sul ehk võimalik kellegagi pisut rääkida uutest võimalustest ja seeläbi julgust koguda? Tundub küll, et see "mäng" oleks küünlaid igati väärt.
Vat ei tea isegi mida tahan ja seetõttu ei oska ka kellegagi rääkida. Herr abikaas ikka susib mind vaikselt. Aga tema arvab minust liiga hästi. Või noh - tema arvab minust natuke paremini kui ma olen ja mina arvan halvemini kui olen.
Aga virisemist jätkan. Õigetele inimestele. Ehk jõuab kellelegi midagi kunagi kohale. Kuniks mina uusi võimalusi elamiseks uurin.
Tore, et ta sind susib:) Mind on ka varem rasketel aegadel elukaaslase (poolt) torkimine edasi viinud. Tal on isegi õigus olnud.
Ma tean, mida sa tunned. Veel hiljuti tundsin ma sama (kus ma küll seda lauset kuulnud olen :P)
Mulle tundub, et alustama peaks "tööpõlluga" (oh, kui tark ma olen), ja ikka nii, et "plussid" ühte tulpa ja "miinused" teise...
Või kutsu Aivar Riisalu appi- Kaua võib!? :P
Julgustaks ka sind tööpõllul uusi väljakutseid otsima;) Ääri-veeri saaks ju ikka luuret teha, ega kohe ei pea sildu põletama.
Postita kommentaar