Pühapäev ei ole töömõtete jaoks! Vat ei ole. Aga pähe va sindrid ronivad. Lihtsalt kurvaks teeb. Sel nädalal kogesin tööl väga palju tundeid: rõõmu, kurbust, solvumist, masendust ja viha. Mitte just eriti ilus nimekiri. Püüan pidevalt mõelda, et kuidas muuta olukorda paremaks. Vat ei tea. Ja enam ei usu ka, et mul mingi muudatus õnnestub. Liiga paljude inimestega olen seotud. Igal sammul oodatakse, vajatakse, nõutakse minult midagi. Aga mina olen 1. Üksainuke. Lollakalt kohusetundlik. Ja õnneks parajalt tugevate kaitseomadustega. Enesekaitse. Vaimsel tasemel.

Nädalane puhkus ootab mind veel sellel aastal. Ehk saab natukenegi .... Siiski on uksed hetkel uuteks väljakutseteks praokil.