Lugu sellest, kuidas me suvepäevadel käisime ja keda ma seal nägin!!!!!

Möödunud nädalavahetuse tippsündmuseks olid suvepäevad. Meie jaoks küll suvepäev (ööseks ja järgmiseks päevaks ei jäänud), aga see on tühiasi. Olin sel korral julge ja võtsin kogu kamba (st pere) kaasa. Ehkki oli pikk ja väga palav päev. Tegelikult olin kõige rohkem väsinud vist mina ise. Sest päike ja päike ja päike ja üldsegi mitte tuult on terveks päevaks palju. Aga Pipi oli vahva. Lahutas meelt nii lastel kui ka minusugusel emmel. Seltskond oli tore. Vesi oli mõnusalt soe. Saviga mudisin mina, L ja isegi KE. Tuberkuloited mängisid nii, et KE rokkis mõnuga ja L kuulas hing kinni. Saunamõnudest, mida meie iss mitu tundi nautis, ma parem ei räägigi.

Kogu selle päeva kohta tahtsin ma aga rääkida hoopis muud. Lastega koos liikudes puutusin kokku ühe laheda poisiga, kellega meil ka pikem jutuajamine oli (teemal - kelle nimes kui palju ja milliseid tähti on). Näitas ta ka, et näe - see on minu issi. Mina vaatan - ok. Aga poisi emme oli .... kuidas nüüd öeldagi .... mõtteaine koguks päevaks. Sest ta nägu oli nii tohutult tuttav. Terve päev vaatasin ja mõtlesin, et kes ta küll on (väga vabandan, kui ma väga jõllitama kippusin). Õhtuks loobusin mõtlemast, sest mitte mingit mõtet ei tulnud. Kuni ..... kuni tuli õhtu ja läks jahedamaks. Ning minu huviisik pani selga kampsuni. Huvitav, kas sel hetkel hakkas mu pea helendama? Isegi kui mitte, siis tundsin pea et füüsiliselt, kuidas mul tuluke põlema läks. See inimene oli Ampsak, kelle kotti ma uhkusega ka suvepäevade alguses kandsin (hiljem jätsin autosse). Ka - st see minu põhikott. Seda ma ei hakka mainimagi, et jõudumööda püüan olla kursis tema tegemistega (blogi abil) ning imetlen tema töid.

Vaat nii lahe päev oli :)

Fotod: Martin Mägi