Minul on uni. Kohe nii suur sõber, et temast palju mõtlema hakanud. Pole ma küll teab mis suur uniloom, aga see tempo (ja magamine), mis mul praegu on - on veidi jama.
Egas tavaliselt enne kella 12 magama ei saa, siis on öösel vähemalt 2 korda vaja kõrvaltoas poega silitamas käia (tal mingid 3-tunnised unetsüklid vist). Pärast 2. silitamist reeglina magama ei viitsigi minna enam (kell siis 6.30-7), siis tööle, siis koju lastega möllama, siis veidi kududa ja jälle otsast peale. Täna oli noormehel veel eriti paha uni ja kui ma juba x korda silitamas käinud olin ja ta jälle hüüdis, siis ... kohe tundsin, et ma ei suuda ärkvel olla. Oma kodus suutin magades muhkudeta teise tuppa orienteeruda, pojale pai-pai ja siis keerasin ennast sinnasamma diivani ette põrandale pikali ja magasin. Kuni kael, selg jms kangeks jäid.
Hea, et ma tänaseks erilisi ajutöid ei planeerinud. Uni mu sõber ju.
1 kommentaar:
said minu sõbraga tuttavaks... just neljapäeval-reedel tundsin üle pika aja meeletut "surumist", ilm ju soojenes- madalrõhkkond. Eks minulgi on vahete-vahel öised komandeeringud pisema juurde, aga sinul praegu siiski raskem... kuid nagu sa tead- praegune elukorraldus on mööduv nähtus :)
Postita kommentaar